Neljapäevane...

Võtsin täna jälle ette leivateo. Leiba kulub meil viimasel ajal kuidagi eriti palju - alles laupäeval valminud kahest kilosest leivast oli täna hommikuks kapis järgi vaid puru... Aga see on ka täiesti mõistetav, sest ega ehtsale juuretisega tehtud kodusele rukkileivale poest võrdset ei leia ja sellist mööda elamist levivat mõnusat leivalõhna sealt ka kaasa ei saa.
Ei ole ma mingi kogenud leivaküpsetaja, vaid alles algaja ja katsetaja, kuid viimaste leivategude tulem (kaasa arvatud tänane) on küll nii maitselt kui ka emotsionaalselt ideaalne välja kukkunud, seega võin vabalt lubada endale julguse esitada oma versiooni leivateost...

Juuretis
Esimest korda võtsin leivateo ette umbes pool aastat tagasi. Tol korral tegin juuretise ise, kuna tutvusringikonnas keegi veel leivaküpsetamisega ei tegelenud. Segasin kaks viilu juuretisega tehtud rukkileiba keefiriga ning panin rätikusse mässitud kausiga radiaatori peale käärima. Tuli välja küll ja leib sai maitselt hea, kuigi nägi välja nagu plönn. Juhtus aga nii, et leivategemisse tuli pikem vahe ning juuretisel lasin laiskusest hukka minna. Uue leivapoja tõin ema käest ning tänaseks käib leivategu taas nii suure hooga ja sisseharjunult, et meie pere poeleiba enam ei tarvita.

Leivategu
Juuretise segan 1,3 liitri käesooja veega ning lisan umbes 0,5 kg jahu - jääb selline hapukooretaoline kört. Selle segu panen vannilinasse mässitud kausiga u 12-13 tunniks põrandaküttega ruumi hapnema.
Hapnenud segule lisan 2 spl soola, 5 spl suhkrut ning umbes 800 g rukkijahu. Kuna leivatainas on äärmiselt kleepuv, siis segan mina taigna valmis puulusikaga. Jõudu on vaja sedasi küll rohkem rakendada, kui paljaste kätega tainast sõtkudes, aga no lihtsalt ei suuda mina käsipidi kaussi ronida :) Vahepeal võtan paar lusikatäit taigent järgmise leivateo jaoks. Mõnikord panen veel peoga taignale juurde rukkihelbeid, kui muidugi meelde tuleb. Tavaliselt ei tule. Selliste kogustega toimetades saan parajasti 2 ühekilost leiba.


Edasi jagan taigna kahte võiga määritud vormi, silun pealt märja käega siledaks ning torkan sõrmega sisse märgid. Varem panin leivad enne ahju lükkamist kaheks tunniks rätiku alla kerkima ja siis lükkasin 240 kraadisesse ahju, kuid millegi pärast kippus sedasi küpsemisel alati koorik leiva küljest lahti lööma ja pragunema. Viimastel kordadel olen aga leiba kergitanud otse ahjus - leivavormid pannud külma ahju ning keeranud kuumuse 50 kraadi peale. Sedasi kerkivad nad seal 1 tunni. Siis keeran kuumuse 240 kraadini ning kui ahi selle temperatuuri saavutanud on, küpsetan edasi järgmiselt:
240 kraadi juures 15 minutit,
220 kraadi juures 10 minutit,
200 kraadi juures 10 minutit,
180 kraadi juures 1 tund.


Ahjust tulnud leivad silitan märja käega üle, et koorik kõva ei jääks ning jätan rätiku alla jahtuma. Ja tulemus saab olema isuäratav :)

Head isu!

Ühel päeval...

...lükates vastu päikest silmi kissitades mööda jõe äärset teed preili Mirjami käru, tegin üllatama paneva avastuse. Nimelt avastasin end mõttelt, et esimest korda üle paljude aastate panen tähele, millal ja midamoodi saabub kevad. Praegu on mul selleks aega... Muidu on aga tõesti olnud nii, et on talv on talv ja siis järsku leian end istumas jaanilõkke ääres - kunas talv suveks muutunud on, ei ole mitte tähele pannud...
Hämmastav kui paljud imelised sündmused me oma kiires argielus lihtsalt maha magame...

Mina ka siin :)

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et seda oma esimest postitust olen mõttes alustanud mitmeid ja mitmeid kordi, kuid senini mõttest ja teiste blogidesse piilumisest kaugemale jõudnud ei ole. Kuid nüüd tundub, et tänasest on maailm siiski ühe blogi võrra rikkam :) Püüan siia hakata koondama oma igapäevategemisi ning mõtteid. Endalgi ju päris põnev nii aasta viie-kümne-paarikümne pärast vaadata, lugeda, meenutada ja imestada...
Aga asja juurde siis...
Tegelikult on mul hobisid päris palju - kudumine, heegeldamine, õmblemine, lugemine, pärlitega mässamine ja nii edasi. Ühesõnaga armastan peaaegu kõiki selliseid tegevusi, mille tulemusena valmib midagi... Ja nende "midagite" kallal nokitsen pidevalt. See tähendab, et poolikuid töid ja mõtteid, mis valmimist ootavad on oi-oi kui palju...
Viimasel ajal olen aga enda jaoks taasavastanud fotograafia - kodust välja enam naljalt ilma kaamerata ei lähe. Ja sellest tulenevalt on mu värskeimaks unistuseks saada endale üks korralik kaamera...
Siinkohal olekski sobilik tänast postitust lõpetada paari hiljuti kaamerasse püütud hetkega.