Lihtsalt...

Hommikueine murul...

...ehk Kevadpühad Madise moodi ehk telkimishooaja avamine :)

Kolm järjestikkust vaba päeva ning ootamatult soojenenud ilm tekitas mõtte kaotada end pühadeaegseks nädalavahetuseks veidi teistesse oludesse. Mis siis ikka... kogu vajalik kila-kola ja lapsed said kiirelt autosse topitud ja rattad otsejoones Liivi lahe poole pööratud. Teel loomulikult tuli mõnedele ahvatlustele järele anda ja teha väike peatus Sauga mõisa juures, kuna sealne meie silmadele seni tabamatuks jäänud aare ja õngitsemiseks jääst vabanenud jõgi tegid Pärnule lähenedes meeled üsna rahutuks. Aarde leidsin seekord küll üles, aga ükski kala ei pidanud tol päeval vajalikuks meie konksu otsa end haakida.
Nädalavahetuse plaaniks oli esialgu majaesise vana lillepeenra puhastamine ja korrastamine. Eelkõige teada saamiseks, mida kõike põnevat sealt avastada võiks. Plaan oli maadelda veidi ka hirmvana ja käest äralastud sirelihekiga, et anda talle veidi teisem ning uuenduslikum väljanägemine. Hekist saime poole päevaga peaaegu et jagu... veidi vajab see veel naiselikult õrna saega lähenemist (mis tähendab kõigest seda, et tuleb endal vaid selline lihtne asi nagu mootorsae käsitlemine ära õppida). Peenar aga sisaldab endas päris mitmeid huvitavaid taimelisi leide, millele hetkel veel nime anda ei oskagi. Pojengid küll suutsin kasvude järgi tuvastada, mõned roosid ka ja loomulikult lumikellukesed ja märtsikellukesed ja siniliiliad. Eks kevade edenemine aitab sellele suurele mõistatusele lahenduse leida.

Trepiesisest kivipraost avastasin aga... kannikesepuhma :)

Ja aiast ja aia tagant meeletul hulgal vaarikavarsi ja (tõenäoliselt) mustsõstrapõõsaid. Nii et tulevikus läheb lahti suuremaks moosisöömiseks :)
Kuna see pühadeaegne ilm oli nii ilus, siis otsustasime oma valdustesse ööbima jääda. Maja küll on aastaid tühjana ja kütmata seisnud ning ega seegi kord ei julgenud poollagunenud ahju hakata vastu ööd sooja saamiseks tuld tegema. Mõistlikuna tundus mõte telgid ööseks kööki püstitada (no ikka soojemaks olemiseks) ning soojapuhur ruumi soojemaks kütmiseks tööle panna. Kõik toimis kuni pimeduse ja öise niiskuse saabumiseni ideaalselt... Millegipärast hakkas aga streikima maja elektrisüsteem ning ülejäänud õhtu möödus küünlavalgel ning aina külmenevas õhus. Kuna kiirustades olime unustanud kaks magamiskotti ja ühe madratsi kaasa võtmata, siis hommikune ärkamine toimus mõnedele meist totaalse hambaplagina saatel. Ülimeeldivaks avastuseks oli aga varahommikune üllatavalt soe ja kuiv välisõhk mille tulemusena kolisime kibekähku oma varustusega õue ning sündis välkkiire idee vähemalt hommikueinet nautida soojades ja päikesepaistelistes oludes.

Sulab... sulab...

Läbi lumesaju...

...paistab viimaks päike :) Ehk siis vaatepilt, mis avanes täna hilislõunal magamistoa aknast hetkel, mil katusel käis kõva lumerookimine...

Omadega täitsa rabas

Novembri esimesel laupäeval pakkisime pesakonna autosse ja läksime rappa... läbi põrgu... Seda sõna otseses mõttes... Jõudsime omadega esialgu läbi Tori põrgu Riisa rappa. Päeva eesmärgiks oli kolada natuke ringi mööda hilissügist Soomaad (kuhu ma ausalt öeldes varem sattunud ei olnud), noppida hobikorras mõned aarded, nautida känoni seltsis rabavaateid ning pidada õhtu hakul pesakonnaga väike piknik Raudna jõe ääres Meiekosel.

Tegelikult olin ma seda väljasõitu planeerinud juba mitu nädalat ning päevakava oli aarete peidukohti arvestades piinliku täpsusega (loe: sekundimurdosa pealt) paigas, kuid nagu alati läheb nende plaanidega nii nagu läheb... Esiteks magasime hommikul totaalselt sisse. Õigemini preili Mirjam magas sisse ja meie loomulikult koos temaga ning seega toimus kodust lahkumine planeeritust poolteist tundi hiljem. Teiseks ei osanud ma plaane tehes arvestada asjaolu, et vahepeal olime läinud üle talveajale ja sellega et tulenevalt kellakeeramisest ning hommikusest sissemagamisest saabub õhtupimedus planeeritust palju varem ning et pimedas ja ilma telefonilevita piirkonnas, kus ka gepsul tekib paduvihmas kummaline arvamus, et teda on sunnitud töötama siseruumides, ei ole mõtet pimeduse saabudes koos lastega tundmatusse sohu ronida. Ja kolmandaks... ei oska mitte sugugi koduseinte vahel plaane tehes arvestada ka sellega, et just hetkel, kui sina rahumeeles planeerid seenepirukatega ja piparmünditeega pidada jõe ääres lageda taeva all piknikku, kallab taevast vett nagu ämbrist ning et selle kallamise tulemusena omakorda muutub meie madalapõhjalise auto jaoks kohalik remondis olev maantee raskustega läbitavaks.
Ja neljandaks ei tule selle pealegi, et sajust libedal laudrajal ei tasu ennastunustavalt läbi kaamerasilma ümbrust imetleda, enda unustamine võib põlvedele väga valuliselt lõppeda :)
Aga just sellised planeerimatud seigad teevadki ühest päevast selle erilise ja kordumatu... Ülimeeldivalt pani üllatuma asjaolu, et Riisa raba 5 km pikkune laudrada oli oma täies pikkuses justkui loodud läbimiseks titekäruga!

Killuke sügist...

Ehk siis lihtsalt mõned täna püütud pildid...