Mere ääres väike maja...

Üks vana ja üsna räsitud Liivi lahe äärne talukoht leidis meid lõpuks üles ja tahtis endale. Päriseks. Tahtis nii kangesti, et alates eilsest hingame ühes rütmis - ehk siis meist sai ametlikult Madise talu pererahvas. Vabalt võin nüüd öelda, et täna on minu ülejäänud elu esimene päev! Pea on kõiksugu geniaalseid mõtteid ja unistusnägemusi täis ning tasapisi hakkavad need looma pilti, milline peaks seal tulevikus kõik välja nägema hakkama. Rassimist jagub nüüd igatahes aasta(kümne)teks :)

Kaelussall preili Mirjamile

Salli lõngaks taaskord Novita Bambino, kudusin varrastega nr 3. Mustri leidsin kuskilt netiavarustest, veidi vaid muutsin kinnist - panin salli nööpidega tagant lahti käima. Veidi pusimist selle nööpimisega küll on, aga tundus, et lihtsalt ringselt kootud sall venib lõpuks selle pideva üle-pea kaela toppimisega liigselt ära.

Palmikutega mustad sõrmikud

Igatsesin endale ammu juba palmikutega sõrmikuid. Musti. Musta mantli juurde, mida mul igatsuse tekkides veel ei olnud. Nüüd on olemas sõrmikud ja nende juurde šikk must mantel :)
Mustri leidsin taaskord DROPS-i varamust. Lõngaks Winner ning vardad nr 2,5.

Omadega täitsa rabas

Novembri esimesel laupäeval pakkisime pesakonna autosse ja läksime rappa... läbi põrgu... Seda sõna otseses mõttes... Jõudsime omadega esialgu läbi Tori põrgu Riisa rappa. Päeva eesmärgiks oli kolada natuke ringi mööda hilissügist Soomaad (kuhu ma ausalt öeldes varem sattunud ei olnud), noppida hobikorras mõned aarded, nautida känoni seltsis rabavaateid ning pidada õhtu hakul pesakonnaga väike piknik Raudna jõe ääres Meiekosel.

Tegelikult olin ma seda väljasõitu planeerinud juba mitu nädalat ning päevakava oli aarete peidukohti arvestades piinliku täpsusega (loe: sekundimurdosa pealt) paigas, kuid nagu alati läheb nende plaanidega nii nagu läheb... Esiteks magasime hommikul totaalselt sisse. Õigemini preili Mirjam magas sisse ja meie loomulikult koos temaga ning seega toimus kodust lahkumine planeeritust poolteist tundi hiljem. Teiseks ei osanud ma plaane tehes arvestada asjaolu, et vahepeal olime läinud üle talveajale ja sellega et tulenevalt kellakeeramisest ning hommikusest sissemagamisest saabub õhtupimedus planeeritust palju varem ning et pimedas ja ilma telefonilevita piirkonnas, kus ka gepsul tekib paduvihmas kummaline arvamus, et teda on sunnitud töötama siseruumides, ei ole mõtet pimeduse saabudes koos lastega tundmatusse sohu ronida. Ja kolmandaks... ei oska mitte sugugi koduseinte vahel plaane tehes arvestada ka sellega, et just hetkel, kui sina rahumeeles planeerid seenepirukatega ja piparmünditeega pidada jõe ääres lageda taeva all piknikku, kallab taevast vett nagu ämbrist ning et selle kallamise tulemusena omakorda muutub meie madalapõhjalise auto jaoks kohalik remondis olev maantee raskustega läbitavaks.
Ja neljandaks ei tule selle pealegi, et sajust libedal laudrajal ei tasu ennastunustavalt läbi kaamerasilma ümbrust imetleda, enda unustamine võib põlvedele väga valuliselt lõppeda :)
Aga just sellised planeerimatud seigad teevadki ühest päevast selle erilise ja kordumatu... Ülimeeldivalt pani üllatuma asjaolu, et Riisa raba 5 km pikkune laudrada oli oma täies pikkuses justkui loodud läbimiseks titekäruga!