Jaanipäevane...

Kaks kleiti

Preili Mirjamile valmis suvisteks pidustusteks väike valge kleit. Kangas taaskord 100% linane. Lõige pärineb ühest vanast Burdast (6/2005) ning kleiti kaunistavate heegeldatud lillede muster ühest vanemast "Käsitööst" (kevad 2006). Lilli ma spetsiaalselt kleidi jaoks ei heegeldanud, vaid võtsin nad "sahtlist", kus nad juba mõned aastad on oodanud aega, et hakata kaunistama mu valge linase seeliku saba (mis seisab kolmandat suve pooleliolevana kapis).

Teise kleidi õmblesin pidustuste puhuks endale. Õigemini lõpetasin kaks aastat tagasi pooleli jäänud töö. Toona tundus see kleit totaalselt untsus olema ja tegelikult plaanisin ta üldse üles harutada ja sellest midagi muud õmmelda. Kangas ise on selline raskemat sorti (vist mingi viskoos) ja kleidile olin alla õmmelnud veel voodri -sellisena tundus kleit eriti possakas, raske ja palav. Kaks aastat värskem pilk aga lubas jätta kleidi tegumoe samaks, vaid voodri harutasin küljest ära ning muutsin kleidi kinnise lihtsamini lahtikäivaks. Lõige ajakirja "Käsitöö" 2009. aasta suvenumbrist.

Ootamatu kohtumine

Pühapäeval testisime otsetee läbitavust Madiselt mere äärde ning plaanisime uurida ka kohaliku ranna ujutavust. Endale teed rajades ragistasime päris agaralt vähemalt viiemeetrikõrguses kuivanud pilliroovõsas, kui ootamatult nii umbes 10 meetri kauguselt otse meie ees kargas järgmisest puhmast üles kaks kuumusest või unest pooluimas põtra, kes häirimisest segatuna panid mööda kallast joooksu... Olime oma ragistamisega vist nende lõunaund seganud. Kaugele nad meist aga ei jooksnud, vaid jäid veidi maad eemale pilliroo vahele liikumatult meie tegemisi jälgima. Kõrvad aegajalt paistmas üle pilliroo. Vahepeal merepõhja ja sooja vett mõõtes ning päikest nautides olin need tegelased täiesti unustanud. Hiljem kodu poole tagasi pöördudes ootasid nad aga meid jälle... peaaegu samas kohas, kuhu nad enne meid oma pilkudega saatma jäid. Hetkeks hakkas päris kõhe ja muutsime oma liikumissuunda. Nii enda ohutuse mõttes :)
Oi kuidas ma tol hetkel tundsin JÄLLE puudust paremast objektiivist, mis oleks nad mulle vähemalt kaamera kaudugi lähemale toonud...

Kartul põhus

Esimest korda elus panin maha kartulit. Tõsi küll, tegelikult mitte just päris esimest korda, sest lapsepõlves vanaema juures maal sai selle tüütu asjaga pidevalt tegeletud. Isikliku maalapi peale panin kartulit esimest korda. Esialgu lihtsalt katsetamiseks ja et oleks Madisel olles otse peenralt midagi patta panna :)
Kartulid said maha veidi teisemal moel. Pildil vasakpoolsel peenral olevad kartulid said pandud läbikaevatud mulda 2 nädalat tagasi. Sel nädalavahetusel tassisin juba tärganud kartulivõrsetele multšiks põhku peale - laisk, nagu ma olen, ei viitsi mitte suvi läbi peenarde vahel rohides aega mööda saata... Sarnase multšikihi saavad endale tõenäoliselt ka teised aedviljapeenrad, kui taimed juba piisavalt kasvanud on.
Parempoolse peenra kartul sai pandud nädal tagasi otse läbikaevamata maale: papikiht alla, siis kartul ja peale põhukuhi.
Eks siis sügise poole ole näha, kas me sööme Madisel kartulit, või ei söö... :)

Linane rätt ja eidukleit...

...kommitaskutega ja ikka preili Mirjamile :) Kleidi lõike kombineerisin kolmest erinevast ajakirjast (vanad Burdad ja "Käsitööd") leitud lõikest kokku, kuna täpselt seda õiget jälle ei leidnud. Kangas 100% linane. Peale pisukest iseenaga arupidamist said kleiti kaunistama kommitaskud, mida omakorda esialgse mõttevälgatuse ajel oleksid pidanud kaunistama kunagi ammu valmisheegeldatud valged lilleõied. Aga... see mõttevälgatus tuli mulle uuesti meelde alles siis, kui taskud juba pitsiga ehitud ja kleidi küljes kinni :) Ehk saavad need lilled nüüd kaunistama hoopis järgmist kleiti...