Mahe-mahe-mahe...

...ehk veelkord põhust ja kartulitest. Ja veidi tomatitest ka :)
Ühes kevadises postituses rääkisin oma pisikesest papisest ja põhusest "kartulipõllust" ning kõhklustest ja kahtlustest taolise majandamise võimalikkusest. Tänaseks on saak maast üles võetud ja üllatusega pidime tõdema, et asi tõesti toimib! Katsetamiseks maha pandud 12+5 kartulist kasvas hooldusvabalt 2 tugevat ämbritäit kartuleid, milledest suurimad eksemplarid kaalusid üle 300 g. Paar korda suve jooksul pidin küll igaks juhuks ämbriga vett taimedele vedama, sest Madise asub omamoodi kohas, kus ei saja peaaegu üldse vihma taevast alla!!! Tuleval kevadel laiendame igatahes kartulimaad kõvasti ja hakkame juba praegu varakult selle tarbeks pappkaste varuma. Papi pealt on kartuleid sügisel oi kui hea võtta - lihtsalt lükka põhk kõrvale ja seal nad on! Kõik kenasti koos ja puhtad ka veel :)

Samamoodi nagu katsetasime kartulikasvatamist, katsetasime ka tomatitega. Osa tomatitaimi kasvas kile all soojas, osa istutasin lihtsalt maja seina äärde, kuhu päike suurema osa päevast otse peale paistis. Kilealune saak jäi sedakorda väga kesiseks, vabas õhus vabalt kasvanud taimed olid aga lookas tomatite raskuse all. Nii et järgmiselt aastal saavad kõik meie tomatid kasvama lageda taeva all :)

Kartul põhus

Esimest korda elus panin maha kartulit. Tõsi küll, tegelikult mitte just päris esimest korda, sest lapsepõlves vanaema juures maal sai selle tüütu asjaga pidevalt tegeletud. Isikliku maalapi peale panin kartulit esimest korda. Esialgu lihtsalt katsetamiseks ja et oleks Madisel olles otse peenralt midagi patta panna :)
Kartulid said maha veidi teisemal moel. Pildil vasakpoolsel peenral olevad kartulid said pandud läbikaevatud mulda 2 nädalat tagasi. Sel nädalavahetusel tassisin juba tärganud kartulivõrsetele multšiks põhku peale - laisk, nagu ma olen, ei viitsi mitte suvi läbi peenarde vahel rohides aega mööda saata... Sarnase multšikihi saavad endale tõenäoliselt ka teised aedviljapeenrad, kui taimed juba piisavalt kasvanud on.
Parempoolse peenra kartul sai pandud nädal tagasi otse läbikaevamata maale: papikiht alla, siis kartul ja peale põhukuhi.
Eks siis sügise poole ole näha, kas me sööme Madisel kartulit, või ei söö... :)

Lihtsalt...

Inimene õpib... kogu elu...

...ja õpin mina ka :) Õppisin ära muru pügamise. Vikatiga. Olude sunnil. Kui nüüd tulemuse pealt vaadates võrrelda mind ja lambaid, siis suure tõenäosusega on lammaste tulemus minu omast tunduvalt professionaalsem. Lohutada end saan sellega, et järgmisel korral niitma asudes oman juba mingit kogemust tulemuslikumalt vikatiga vehkimise alal ;) Vikati kättevõtmise tingis aga asjaolu, et muru oli vahepealse kahe nädalaga, mil ma Madisel käinud ei olnud, muutunud ülepõlvekõrguseks naadi- ja nõgesemetsaks. Ilma vikati abita ei oleks ma suutnud seda tekkinud metsa ohjata.
Nõgesed, naadid ja angervaks olid hõivanud ka mu aidataguse juurikamaa. End nendest läbinärinuna tabas mind meeldiv üllatus -kaks nädalat tagasi mahapoetatud seemnetest olid tärganud täiesti arvestatavad taimed. Isegi uudsel minuomameetodil mulda pistetud kartulid olid end kasvama ajanud. Mõned kartulid said lisaks selgi nädalavahetusel veel omapärasemal moel kasvama pandud, aga sellest lähemalt ehk sügise poole, kui saak juba korjatud on. Kui siis on, mida üldse korjata :)

Algus...

Sel nädalavahetusel sai süvendatult tegeleda mullatöödega. Ehk siis teistkordselt läbi kaevata aida taha tekitatud peenramaa. Üllataval kombel ei olnudki ükski angervaksa- ega pilliroovõrse jõudnud eelmisel korral kaevatud maaalale uuesti kasvama hakata. Ju siis olin möödunudnädalastel kaevetöödel eriti põhjalik olnud ja suutnud kõik peenramaale mitte ettenähtud juurikad eemaldada. Mitte ei suutnud seda musta mullapinda vaadata ilma kiusatusele vastu panemata ning sestap sai kõikide "nii-igaks-juhuks" kaasavõetud seemnepakkide sisu maha külvatud. Võib-olla sai pisut vara, võib-olla mitte. Suurt saaki ma nagunii ei oota, kõik saab esialgu rohkem nii katsetamise pärast maha pandud. Pealegi tõusis külvamise ajal ootamatult tugev tuul ning iilid puhusid enamuse seemnetest sinna, kuhu mina neid oma käega mitte ei oleks pannud... :)
Küll aga said täiesti sihilikult majaesisesse lillepeenrasse istutatud piparmündi-, lavendli- ja petersellitaimed. Ja suure tõenäolisusega lisanduvad neile veel tuleval nädalavahetusel sibulad ja küüslauk ja basiilik ja nii edasi, sest aidatagune ruum sai suure agarusega viimseni ära kasutatud ning maad juurde kaevata lillepeenrasse on tunduvalt lihtsam kui angervaksa ja pilliroogu välja juurida ning 20 kiloseid sõelmeid peenrast minema veeretada :)
Kuna planeeritud töödega saime oodatust varem valmis oli mahti rohkem ka ringi vaadata ja oma maid avastada. Üllatusena avastasin, et meie tohutusuur väli ja osa aiast on nurmenukke täis. Meil on nüüd isiklik vaarikapõld ja vaarikamets ning osa neist ronib koos pillirooga lausa köögiaknast sisse (no vist ikka on need vaarikad), kadakatega kasesalud, imeilus ülaseid täispikitud metsasalu otse aia taga, suur ploomipuu (tõenäoliselt) ja veel mingeid luuviljalisi ning metsmaasikad otse aias. :)

Hommikueine murul...

...ehk Kevadpühad Madise moodi ehk telkimishooaja avamine :)

Kolm järjestikkust vaba päeva ning ootamatult soojenenud ilm tekitas mõtte kaotada end pühadeaegseks nädalavahetuseks veidi teistesse oludesse. Mis siis ikka... kogu vajalik kila-kola ja lapsed said kiirelt autosse topitud ja rattad otsejoones Liivi lahe poole pööratud. Teel loomulikult tuli mõnedele ahvatlustele järele anda ja teha väike peatus Sauga mõisa juures, kuna sealne meie silmadele seni tabamatuks jäänud aare ja õngitsemiseks jääst vabanenud jõgi tegid Pärnule lähenedes meeled üsna rahutuks. Aarde leidsin seekord küll üles, aga ükski kala ei pidanud tol päeval vajalikuks meie konksu otsa end haakida.
Nädalavahetuse plaaniks oli esialgu majaesise vana lillepeenra puhastamine ja korrastamine. Eelkõige teada saamiseks, mida kõike põnevat sealt avastada võiks. Plaan oli maadelda veidi ka hirmvana ja käest äralastud sirelihekiga, et anda talle veidi teisem ning uuenduslikum väljanägemine. Hekist saime poole päevaga peaaegu et jagu... veidi vajab see veel naiselikult õrna saega lähenemist (mis tähendab kõigest seda, et tuleb endal vaid selline lihtne asi nagu mootorsae käsitlemine ära õppida). Peenar aga sisaldab endas päris mitmeid huvitavaid taimelisi leide, millele hetkel veel nime anda ei oskagi. Pojengid küll suutsin kasvude järgi tuvastada, mõned roosid ka ja loomulikult lumikellukesed ja märtsikellukesed ja siniliiliad. Eks kevade edenemine aitab sellele suurele mõistatusele lahenduse leida.

Trepiesisest kivipraost avastasin aga... kannikesepuhma :)

Ja aiast ja aia tagant meeletul hulgal vaarikavarsi ja (tõenäoliselt) mustsõstrapõõsaid. Nii et tulevikus läheb lahti suuremaks moosisöömiseks :)
Kuna see pühadeaegne ilm oli nii ilus, siis otsustasime oma valdustesse ööbima jääda. Maja küll on aastaid tühjana ja kütmata seisnud ning ega seegi kord ei julgenud poollagunenud ahju hakata vastu ööd sooja saamiseks tuld tegema. Mõistlikuna tundus mõte telgid ööseks kööki püstitada (no ikka soojemaks olemiseks) ning soojapuhur ruumi soojemaks kütmiseks tööle panna. Kõik toimis kuni pimeduse ja öise niiskuse saabumiseni ideaalselt... Millegipärast hakkas aga streikima maja elektrisüsteem ning ülejäänud õhtu möödus küünlavalgel ning aina külmenevas õhus. Kuna kiirustades olime unustanud kaks magamiskotti ja ühe madratsi kaasa võtmata, siis hommikune ärkamine toimus mõnedele meist totaalse hambaplagina saatel. Ülimeeldivaks avastuseks oli aga varahommikune üllatavalt soe ja kuiv välisõhk mille tulemusena kolisime kibekähku oma varustusega õue ning sündis välkkiire idee vähemalt hommikueinet nautida soojades ja päikesepaistelistes oludes.

Mere ääres väike maja...

Üks vana ja üsna räsitud Liivi lahe äärne talukoht leidis meid lõpuks üles ja tahtis endale. Päriseks. Tahtis nii kangesti, et alates eilsest hingame ühes rütmis - ehk siis meist sai ametlikult Madise talu pererahvas. Vabalt võin nüüd öelda, et täna on minu ülejäänud elu esimene päev! Pea on kõiksugu geniaalseid mõtteid ja unistusnägemusi täis ning tasapisi hakkavad need looma pilti, milline peaks seal tulevikus kõik välja nägema hakkama. Rassimist jagub nüüd igatahes aasta(kümne)teks :)

Omadega täitsa rabas

Novembri esimesel laupäeval pakkisime pesakonna autosse ja läksime rappa... läbi põrgu... Seda sõna otseses mõttes... Jõudsime omadega esialgu läbi Tori põrgu Riisa rappa. Päeva eesmärgiks oli kolada natuke ringi mööda hilissügist Soomaad (kuhu ma ausalt öeldes varem sattunud ei olnud), noppida hobikorras mõned aarded, nautida känoni seltsis rabavaateid ning pidada õhtu hakul pesakonnaga väike piknik Raudna jõe ääres Meiekosel.

Tegelikult olin ma seda väljasõitu planeerinud juba mitu nädalat ning päevakava oli aarete peidukohti arvestades piinliku täpsusega (loe: sekundimurdosa pealt) paigas, kuid nagu alati läheb nende plaanidega nii nagu läheb... Esiteks magasime hommikul totaalselt sisse. Õigemini preili Mirjam magas sisse ja meie loomulikult koos temaga ning seega toimus kodust lahkumine planeeritust poolteist tundi hiljem. Teiseks ei osanud ma plaane tehes arvestada asjaolu, et vahepeal olime läinud üle talveajale ja sellega et tulenevalt kellakeeramisest ning hommikusest sissemagamisest saabub õhtupimedus planeeritust palju varem ning et pimedas ja ilma telefonilevita piirkonnas, kus ka gepsul tekib paduvihmas kummaline arvamus, et teda on sunnitud töötama siseruumides, ei ole mõtet pimeduse saabudes koos lastega tundmatusse sohu ronida. Ja kolmandaks... ei oska mitte sugugi koduseinte vahel plaane tehes arvestada ka sellega, et just hetkel, kui sina rahumeeles planeerid seenepirukatega ja piparmünditeega pidada jõe ääres lageda taeva all piknikku, kallab taevast vett nagu ämbrist ning et selle kallamise tulemusena omakorda muutub meie madalapõhjalise auto jaoks kohalik remondis olev maantee raskustega läbitavaks.
Ja neljandaks ei tule selle pealegi, et sajust libedal laudrajal ei tasu ennastunustavalt läbi kaamerasilma ümbrust imetleda, enda unustamine võib põlvedele väga valuliselt lõppeda :)
Aga just sellised planeerimatud seigad teevadki ühest päevast selle erilise ja kordumatu... Ülimeeldivalt pani üllatuma asjaolu, et Riisa raba 5 km pikkune laudrada oli oma täies pikkuses justkui loodud läbimiseks titekäruga!

Äikesest ja Hiiumaast... aardeotsimisest rääkimata...

Mingi hetkemõtte ajel pakkisime esmaspäeval oma lapsed ja matkavarustuse autosse ja seadsime autonina Hiiumaa poole. Kunagi kolm aastat tagasi veetsime esmakordselt sel saarel kaks päeva ja sellest jäi väheseks - suur osa saarest jäi avastamata. Nüüd planeeritud kolmest päevast jäi kah väheseks - ikka veel jäi osa saarest avastamata. Natuke küll hirmutas enne teele asumist mõte, et kuidas telgis ööbimine 6-kuuse imikuga võimalikuks võiks osutuda, ilma et laps ja meie ise sellest stressi saaks. Üllatusena tõdesime, et preili Mirjam ei olnud kahe kuu jooksul sügavamalt maganud, kui nüüd need kaks ööd mere kaldal telgis. Isegi kolmapäevaöine äike ja paduvihm, mis meid mitme tunni jooksul peakohal olevana hirmu all hoidis ei häirinud teda. Erinevalt meist magas tirts nagu kott :)

Seekordse reisi eesmärgiks oli läbi kolada Kassari ning Kõpu poolsaar kuni selle tipuni välja ning ülejäänud aja vedeleda lihtsalt rannas. Ööbimiskohaks ja nö baasiks valisime RMK Palli telkimisplatsi, mis oli möödunudkordsest saarekülastusest meelde jäänud. Vedelemine muidugimõista jäi ära, sest rannailma ei olnud ja tõenäoliselt ei oleks selleks ka aega jagunud - kolamine mööda kiviseid-liivaseid Kõpu poolsaare randu ja metsi võttis arvestatust kauem aega.
Oma kolamist alustasime Kassarist. Siinkohal peakski ära rääkima ka aardeotsimise loo. Nimelt sai enne kodust lahkumist ülestähendatud mõned Hiiumaal asuvate geoaarete koordinaadid eesmärgiga need ka saare pealt üles leida - ehk siis tuli otsus asuda mängima geopeitust :) Üks aaretest peitis end parasjagu Kassaris Sääre tirbil. Aardeid leidsime siit-ja sealt Hiiumaa pealt 5, tegelikult on neid tunduvalt rohkem, kuid rohkem koordinaate kaasas ei olnud.


Kassaris ei kolanud me mitte just otseselt aarde pärast, lihtsalt ilm oli pikaks jalutuskäiguks nii mõnus ning vastupidiselt ootustele pääsesime preili Mirjami käruga päris Sääre tirbi lõppu merre välja. Preili ise oli sellest sündmusest silmnähtavalt loksutatud.

Mööda kadakatevahelist teerada tirbi tippu kõndides hakaks vägisi kummitama mõte, et Hiiumaad võiks vabalt ämblikemaaks nimetada. Neid tegelasi jagus küll kõikjale :)

Esimene õhtu Pallis sujus kenasti. Ujumaminemisele eriti ei panustanud, kuna Kassaris sai vees end värskendamas käidud ning plaan oli järgmisel päeval nagunii lihtsalt rannas lesida. Järgmisel päeval aga lesimisest ei tulnud midagi välja, sest ilm oli jahedamaks läinud ning päikest ka ei olnud... Ega vesigi väga ahvatlevana ei tundunud. Otsustasimegi siis jälle autoga Kõpu poolsaarel veidi ringi tiirutada. Poolsaare tipu poole liikusime mööda kitsast rannaäärset metsavaheteed mööda, kus kiirust suurt üle 20 km/h meie madalapõhjalise sõiduvahendiga arendada ei olnud võimalik. Paar peatust tegime ka vahepeal - aardeotsimiseks muidugi :) Ühele põhjapoolsele kaunile rannale saabudes pani meid negatiivselt imestama asjaolu, et miks küll ometi mõnede kaaskodanike looduses viibimine kõik loodushääled summutama peab. Oleks me olnud öömaja otsinguil, siis oleksime sealt lihtsalt minema sõitnud, kuigi koht iseenesest oli imeline oma valgete ideaalselt ümmarguste kividega rannas ning kibuvitsapõõsastega.
Peale kohustuslikke tuletornide vaatlust ning aardeotsimist sõitsime päris poolsaare otsa Ristnasse ja kolasime veidi vanades kaitserajatistes. Seal kaitserajatiste vahel võtisme ette ka veidi metsiku lõunaeine - üllatavalt hästi maitsesid kiirnuudlid juustukastme ja viineritega jalgu kõlgutades rannal suurel kivil istudes ja merevaadet ning tuult juustes nautides...
Kusagil seal on ka üks eriline rand, mis koosneb ainult kivikuhjadest ning nendel kasvavatest üksikutest madalatest kadakatest. Vaatepilt oli omamoodi lummav.

Sellelt rannalt edasi kavatsesime otse sõita Kalana sadamasse, mis oli sealsamas kadakatuka taga. Otsustasime eirata seda, et Geps väitis nagu see oleks teedmööda võimatu, nagu tee lõppeks lihtsalt enne sadamat otsa... Tee läks küll edasi, kuid viisakate kodanikena ei hakanud me keelumärgi ja tõkete alt läbi sõitma ning keerasime oma autonina ümber ja suundusime tuldud teed pidi tagasi. Suure ringiga (no ikka kilomeetreid) Kalanasse jõudes ja sadamas veidi ringi vaadates saime aru, et ehk siiski oleks pidanud veidi ebaviisakalt käituma - tagasi olime keeranud praktiliselt sealsamas puukuuri taga. Ehk oleks vaid veidi imelikult vaadatud, kui kadakate vahelt puukuuri tagant üle muruplatsi sõitnud oleksime.