Lihtsalt...

Inimene õpib... kogu elu...

...ja õpin mina ka :) Õppisin ära muru pügamise. Vikatiga. Olude sunnil. Kui nüüd tulemuse pealt vaadates võrrelda mind ja lambaid, siis suure tõenäosusega on lammaste tulemus minu omast tunduvalt professionaalsem. Lohutada end saan sellega, et järgmisel korral niitma asudes oman juba mingit kogemust tulemuslikumalt vikatiga vehkimise alal ;) Vikati kättevõtmise tingis aga asjaolu, et muru oli vahepealse kahe nädalaga, mil ma Madisel käinud ei olnud, muutunud ülepõlvekõrguseks naadi- ja nõgesemetsaks. Ilma vikati abita ei oleks ma suutnud seda tekkinud metsa ohjata.
Nõgesed, naadid ja angervaks olid hõivanud ka mu aidataguse juurikamaa. End nendest läbinärinuna tabas mind meeldiv üllatus -kaks nädalat tagasi mahapoetatud seemnetest olid tärganud täiesti arvestatavad taimed. Isegi uudsel minuomameetodil mulda pistetud kartulid olid end kasvama ajanud. Mõned kartulid said lisaks selgi nädalavahetusel veel omapärasemal moel kasvama pandud, aga sellest lähemalt ehk sügise poole, kui saak juba korjatud on. Kui siis on, mida üldse korjata :)

Peale katteks :)

Soojemate ilmade ootuses valmis muude kiirete tegemiste vahele preili Mirjamile suveks paar uut heegeldatud peakatet.

Kamsik Preili Mirjamile

Vastu sooja suve siis pisikesele preilile selline soe kudum. Palmikute ja kapuutsiga. Muster sedakorda jälle Drops´i varamust, lõngaks issi kampsunist järelejäänud beezikas "7-veljestä". Kudusin varrastega 3,5 ja 4 ja taaskord nii, et peaks võimalikult minimaalselt õmblusi tekitama. Idee kamsikuks sai tegelikult alguse 3 suurest korrutatud pesemata maavillasest lõngavihist, mille äi kappi koristades leidis ja mulle tõi. Ja mustsõstramoosist. Avastasin, et nimetatud moosist jääb riidele imearmsat värvi lillakasroosa plekk ja selle moosiplekikarva kamsik võiks preili Mirjamit jahedatel suveõhtutel soojendada. Senikaua aga kuni mina mõlgutasin mõtteid moosiga lõngavärvimise katsetamise ette võtta, söödi moos otsa ja sinna see mõte sedakorda jäigi.

Algus...

Sel nädalavahetusel sai süvendatult tegeleda mullatöödega. Ehk siis teistkordselt läbi kaevata aida taha tekitatud peenramaa. Üllataval kombel ei olnudki ükski angervaksa- ega pilliroovõrse jõudnud eelmisel korral kaevatud maaalale uuesti kasvama hakata. Ju siis olin möödunudnädalastel kaevetöödel eriti põhjalik olnud ja suutnud kõik peenramaale mitte ettenähtud juurikad eemaldada. Mitte ei suutnud seda musta mullapinda vaadata ilma kiusatusele vastu panemata ning sestap sai kõikide "nii-igaks-juhuks" kaasavõetud seemnepakkide sisu maha külvatud. Võib-olla sai pisut vara, võib-olla mitte. Suurt saaki ma nagunii ei oota, kõik saab esialgu rohkem nii katsetamise pärast maha pandud. Pealegi tõusis külvamise ajal ootamatult tugev tuul ning iilid puhusid enamuse seemnetest sinna, kuhu mina neid oma käega mitte ei oleks pannud... :)
Küll aga said täiesti sihilikult majaesisesse lillepeenrasse istutatud piparmündi-, lavendli- ja petersellitaimed. Ja suure tõenäolisusega lisanduvad neile veel tuleval nädalavahetusel sibulad ja küüslauk ja basiilik ja nii edasi, sest aidatagune ruum sai suure agarusega viimseni ära kasutatud ning maad juurde kaevata lillepeenrasse on tunduvalt lihtsam kui angervaksa ja pilliroogu välja juurida ning 20 kiloseid sõelmeid peenrast minema veeretada :)
Kuna planeeritud töödega saime oodatust varem valmis oli mahti rohkem ka ringi vaadata ja oma maid avastada. Üllatusena avastasin, et meie tohutusuur väli ja osa aiast on nurmenukke täis. Meil on nüüd isiklik vaarikapõld ja vaarikamets ning osa neist ronib koos pillirooga lausa köögiaknast sisse (no vist ikka on need vaarikad), kadakatega kasesalud, imeilus ülaseid täispikitud metsasalu otse aia taga, suur ploomipuu (tõenäoliselt) ja veel mingeid luuviljalisi ning metsmaasikad otse aias. :)

Hommikueine murul...

...ehk Kevadpühad Madise moodi ehk telkimishooaja avamine :)

Kolm järjestikkust vaba päeva ning ootamatult soojenenud ilm tekitas mõtte kaotada end pühadeaegseks nädalavahetuseks veidi teistesse oludesse. Mis siis ikka... kogu vajalik kila-kola ja lapsed said kiirelt autosse topitud ja rattad otsejoones Liivi lahe poole pööratud. Teel loomulikult tuli mõnedele ahvatlustele järele anda ja teha väike peatus Sauga mõisa juures, kuna sealne meie silmadele seni tabamatuks jäänud aare ja õngitsemiseks jääst vabanenud jõgi tegid Pärnule lähenedes meeled üsna rahutuks. Aarde leidsin seekord küll üles, aga ükski kala ei pidanud tol päeval vajalikuks meie konksu otsa end haakida.
Nädalavahetuse plaaniks oli esialgu majaesise vana lillepeenra puhastamine ja korrastamine. Eelkõige teada saamiseks, mida kõike põnevat sealt avastada võiks. Plaan oli maadelda veidi ka hirmvana ja käest äralastud sirelihekiga, et anda talle veidi teisem ning uuenduslikum väljanägemine. Hekist saime poole päevaga peaaegu et jagu... veidi vajab see veel naiselikult õrna saega lähenemist (mis tähendab kõigest seda, et tuleb endal vaid selline lihtne asi nagu mootorsae käsitlemine ära õppida). Peenar aga sisaldab endas päris mitmeid huvitavaid taimelisi leide, millele hetkel veel nime anda ei oskagi. Pojengid küll suutsin kasvude järgi tuvastada, mõned roosid ka ja loomulikult lumikellukesed ja märtsikellukesed ja siniliiliad. Eks kevade edenemine aitab sellele suurele mõistatusele lahenduse leida.

Trepiesisest kivipraost avastasin aga... kannikesepuhma :)

Ja aiast ja aia tagant meeletul hulgal vaarikavarsi ja (tõenäoliselt) mustsõstrapõõsaid. Nii et tulevikus läheb lahti suuremaks moosisöömiseks :)
Kuna see pühadeaegne ilm oli nii ilus, siis otsustasime oma valdustesse ööbima jääda. Maja küll on aastaid tühjana ja kütmata seisnud ning ega seegi kord ei julgenud poollagunenud ahju hakata vastu ööd sooja saamiseks tuld tegema. Mõistlikuna tundus mõte telgid ööseks kööki püstitada (no ikka soojemaks olemiseks) ning soojapuhur ruumi soojemaks kütmiseks tööle panna. Kõik toimis kuni pimeduse ja öise niiskuse saabumiseni ideaalselt... Millegipärast hakkas aga streikima maja elektrisüsteem ning ülejäänud õhtu möödus küünlavalgel ning aina külmenevas õhus. Kuna kiirustades olime unustanud kaks magamiskotti ja ühe madratsi kaasa võtmata, siis hommikune ärkamine toimus mõnedele meist totaalse hambaplagina saatel. Ülimeeldivaks avastuseks oli aga varahommikune üllatavalt soe ja kuiv välisõhk mille tulemusena kolisime kibekähku oma varustusega õue ning sündis välkkiire idee vähemalt hommikueinet nautida soojades ja päikesepaistelistes oludes.

Õuekombe preili Mirjamile

Pisikesele piigale valmis miskit eriliselt erku õues ringiroomamiseks. Hea lihtne materjal puhastada ja endal kerge ringivudijat silmas pidada :)

Lõige pärineb 2006 aasta ajakirja "Käsitöö" sügisnumbrist.
Kogu komplekt koosneb kahest osast- pealiskombe ümblesin õhukesest kileriidest ja voodriks on tepitud mahuline vatiin ning aluskombe on mummulisest fliisist ja ilma kapuutsita. Hea ja lihtne neid esemeid vastavalt ilmale kombineerida.

Muhuroosiline kleidivöö

Vajasin üheks pidulikuks päevaks oma väikese musta kleidi juurde veidikene värvi ning kuna mõte on ammu tiirelnud Muhu mustrite ümber, siis otsustasin katsetada. Asjaga oli kiire - nagu tavaliselt ikka tekivad geniaalsed mõtted just viimasel hetkel vahetult enne tähtaegu :) Päris otse kleidi rinnaesisele roosi esmakatsetusena tikkima hakata esialgu ei söendanud - ehk saab kiirustades kas kleit või tikand või siis mõlemad rikutud. Sestap sai värvilaiguks kiirelt ja kergelt eemaldatav vöö.


Praeguseks on juba päris kindel, et sellele üksikule roosilisele lisanduvad õige pea ka karikakrad, maasikad ja rukkililled... Nagu ühele korralikule Muhu tikandile kohane :)