Piparkoogid... piparkoogid...

Sel aastalõpul söendasin piparkoogitaigna üle pika aja taas ise valmis segada lootuses, et saan lõpuks ometi sellised piparkoogid, mis ei tõmbu küpsedes kokku ega veni välja ja on parasjagu õige paksusega. Enam-vähem mul see ka õnnestus, mistõttu panen retsepti ka siia kirja, et järgmisel aastalõpul seda meeleheitlikult taga otsima ei peaks :)

Väga heade piparkookide taigen:

700g nisujahu
300g suhkrut /+ 80g suhkrut karamellistamiseks
300g võid
220g kuuma vett
näpuotsatäis soola
1 tl soodat

1 muna

1 tl nelki
1,5 tl kaneeli
1tl musta pipart
1 tl kardemoni

- Karamellista 80g suhkrut paksu põhjaga potis, kui suhkur on täiesti tumepruun lisa tükike võid ca. 50g, sega korraks ja lisa kuum vesi. Tasub olla ettevaatlik, kuna karamell muutub vee lisamisel päris aktiivseks.
- Tõsta segu pliidilt maha, lisa vürtsid, ülejäänud või ja lase veidike jahtuda.

- Klopi jahtunud karamellisegule juurde muna.
- Sega omavahel kokku kuivained (sooda ja jahu) ning lisa segule.
- Jäta tainas ööseks külmkappi, järgmine päev vormi ja küpseta piparkoogid.

Glasuuri jaoks vahusta 1 munavalge tugevaks vahuks ning sega see 70 g tuhksuhruga läikivaks massiks. Hapuka maitse saamiseks lisa segusse veidi sidrunhapet või mõnda hapukat mahla.

Mere ääres väike maja...

Üks vana ja üsna räsitud Liivi lahe äärne talukoht leidis meid lõpuks üles ja tahtis endale. Päriseks. Tahtis nii kangesti, et alates eilsest hingame ühes rütmis - ehk siis meist sai ametlikult Madise talu pererahvas. Vabalt võin nüüd öelda, et täna on minu ülejäänud elu esimene päev! Pea on kõiksugu geniaalseid mõtteid ja unistusnägemusi täis ning tasapisi hakkavad need looma pilti, milline peaks seal tulevikus kõik välja nägema hakkama. Rassimist jagub nüüd igatahes aasta(kümne)teks :)

Kaelussall preili Mirjamile

Salli lõngaks taaskord Novita Bambino, kudusin varrastega nr 3. Mustri leidsin kuskilt netiavarustest, veidi vaid muutsin kinnist - panin salli nööpidega tagant lahti käima. Veidi pusimist selle nööpimisega küll on, aga tundus, et lihtsalt ringselt kootud sall venib lõpuks selle pideva üle-pea kaela toppimisega liigselt ära.

Palmikutega mustad sõrmikud

Igatsesin endale ammu juba palmikutega sõrmikuid. Musti. Musta mantli juurde, mida mul igatsuse tekkides veel ei olnud. Nüüd on olemas sõrmikud ja nende juurde šikk must mantel :)
Mustri leidsin taaskord DROPS-i varamust. Lõngaks Winner ning vardad nr 2,5.

Omadega täitsa rabas

Novembri esimesel laupäeval pakkisime pesakonna autosse ja läksime rappa... läbi põrgu... Seda sõna otseses mõttes... Jõudsime omadega esialgu läbi Tori põrgu Riisa rappa. Päeva eesmärgiks oli kolada natuke ringi mööda hilissügist Soomaad (kuhu ma ausalt öeldes varem sattunud ei olnud), noppida hobikorras mõned aarded, nautida känoni seltsis rabavaateid ning pidada õhtu hakul pesakonnaga väike piknik Raudna jõe ääres Meiekosel.

Tegelikult olin ma seda väljasõitu planeerinud juba mitu nädalat ning päevakava oli aarete peidukohti arvestades piinliku täpsusega (loe: sekundimurdosa pealt) paigas, kuid nagu alati läheb nende plaanidega nii nagu läheb... Esiteks magasime hommikul totaalselt sisse. Õigemini preili Mirjam magas sisse ja meie loomulikult koos temaga ning seega toimus kodust lahkumine planeeritust poolteist tundi hiljem. Teiseks ei osanud ma plaane tehes arvestada asjaolu, et vahepeal olime läinud üle talveajale ja sellega et tulenevalt kellakeeramisest ning hommikusest sissemagamisest saabub õhtupimedus planeeritust palju varem ning et pimedas ja ilma telefonilevita piirkonnas, kus ka gepsul tekib paduvihmas kummaline arvamus, et teda on sunnitud töötama siseruumides, ei ole mõtet pimeduse saabudes koos lastega tundmatusse sohu ronida. Ja kolmandaks... ei oska mitte sugugi koduseinte vahel plaane tehes arvestada ka sellega, et just hetkel, kui sina rahumeeles planeerid seenepirukatega ja piparmünditeega pidada jõe ääres lageda taeva all piknikku, kallab taevast vett nagu ämbrist ning et selle kallamise tulemusena omakorda muutub meie madalapõhjalise auto jaoks kohalik remondis olev maantee raskustega läbitavaks.
Ja neljandaks ei tule selle pealegi, et sajust libedal laudrajal ei tasu ennastunustavalt läbi kaamerasilma ümbrust imetleda, enda unustamine võib põlvedele väga valuliselt lõppeda :)
Aga just sellised planeerimatud seigad teevadki ühest päevast selle erilise ja kordumatu... Ülimeeldivalt pani üllatuma asjaolu, et Riisa raba 5 km pikkune laudrada oli oma täies pikkuses justkui loodud läbimiseks titekäruga!

Killuke sügist...

Ehk siis lihtsalt mõned täna püütud pildid...

Kudumise lainel

Et siis jah... kudumise lainel juba nädalaid 4 vähemalt. Seekordse lainetuse tulemusena sain juba valmis ühe kamsiku endale. Tegumoe, mida ma veidikene muutsin, leidsin ajakirja Käsitöö 2009. aasta kevadnumbrist, lõngaks Alpaka Fashion.
Ühe edeva roosa pitsilise mütsi kudusin preili Mirjamile. Lõngaks Novita Bambino, vardad nr 3, muster pärineb kuskilt netiavarustest.

Samal ajal sai valmis ka pitsiline baretimoodi moodustis mulle endale. Muster viimasest ajakirjast Käsitöö, lõngaks sama Alpaka Fashion, kudusin varrastega nr 4. Ja just mõned päevad tagasi sain varrastele preili Mirjami roosamannavahuroosa kamsiku juurde sobivad soojad püksid - muster jällegi DROPS-i lehelt, lõng Novita Bambino ja vardad nr 2,5.
Ning meeltes mõlkumas veel mehele kampsun... Tööde järjekord oleks tänahommikuse seisuga tulnud ehk tiba teisem. Ehk siis oleks töös hoopis mehe kampsun, aga no mida ei suutnud kohalikust poekesest hankida oli sobiv lõng. Mida siin pole, seda pole... Õigemini lõng poekeses küll olemas, õiget tooni ka, aga... vaid 1 kera!!! Ja ega netipoodidega paremini läinud... olin juba rõõmsutamas, et lõng täitsa olemas ja tuleb teha vaid tellimus, aga... jällegi vaid 3 kera!!!! Ja minul oleks vaja 18...
PS. Pildid poetan juurde, kui kaamerale ja modellidele korraga pihta suudan saada :)

Viimaks ometi...

koitis 2 nädalat tagasi see imeline päev, mil sain endale ihaldatud uue fotokaamera (A). Hetkel siis mööduvadki viimsedki vabad hetked mu päevadest uue kaameraga tutvudes. Loodusesse kätt harjutama olen senini pääsenud vaid korra - ühel päikeselisel õhtul sõitsime konkreetselt harjutamise tarbeks Mukri rabasse fotosessioonile. Kahjuks aga läks üsna pea pimedaks ning õnnestus vaid mõned pildid klõpsata.

Pühapäevane üllatus...

...tabas mind, kui täna õhtupoolikul klõpsasin magamistoa tule põlema. Ei saanudki kohe aru, milles asi, sest kuidagi harjumatult liiga pimedavõitu tundus tuba. Pilku ülespoole pöörates sain aru... Minu superprojekt "Tumepunane valgusti magamistuppa" oli märkamatult peale 7 kuud elutoa kummutil tolmu kogumist rännanud sinna, kus tema koht - magamistoa lakke :)


Vagustist siis veidi lähemalt ka. Kupli läbimõõduks on u 45 cm. Materjalina kasutasin erinevate jämedustega ja erinevalt kokkukeeratud paberinööre ning paar kera heegeelniiti, mille mässisin ümber täispuhutud rannapalli. Ning et kogu see nöörisegadus tugevalt vormi hoidma jääks pintseldasin selle üle PVA-liimiga, mis kuivades selliseks kõvaks ja läbipaistvaks muutus. Peale kuivamist lasin palli tühjaks ning sikutasin vormi seest välja. Ainus häda oli selles, et kuna ma talvel ei suutnud meie kaubandusvõrgust leida ühtegi ühevärvilist rannapalli, siis kasutasin kodus olevat palli, millele oli trükitud kõik maailma mandrid ja mered - ühesõnaga maakera mudel. Sellega ma muidugi ei osanud arvestada, et kogu see trükivärv jääb ka liimi külge kinni... nii ongi mul nüüd laes väike maakera - punane, nagu Joosep Tootsil - kõik mandrid ja mered olemas, kui piisavalt lähedalt vaadata :)
Nüüd vist võib asuda järgmise projekti kallale, mille tulemusena peaks elutoas toimuma samasugune muutus...

Roosamannavahuroosa...

Kudusin preili Mirjamile kampsiku. Justtäpselt sellise roosamannavahuroosat karva ja pitsilise. Mustri leidsin DROPS-i lehelt, veidi ainult muutsin esiääre kinnist. Lõngaks Novita Bambino ja kulus seda veidi alla 2 toki, vardad nr 2,5.

Nõrkusehetk...

...saabub, kui näen poes käies uusi käsitööteemalisi ja kokkamise teemalisi raamatuid (eriti just neid, mis on seotud eesti käsitööga). Viimatise nõrkusehetke tulemusena sain täna kätte oma järjekordse saadetise raamatupoest...

Kaks alumist raamatut on Anni Arro retseptidest "Sepamaa talu köök" ja "Sepamaa talu köök osa 2". Nüüd vist läheb suuremaks kokkamiseks :)

Tomatid purki

Eile tegelesin üle pika aja veidi talvevarude täiendamisega. Purki sai aetud meie pere lemmik - tomati-sibula hoidis - hea vürtsikas lisand pasta ja liha kõrvale.

3 kg tomatit
1 kg puhastatud sibulat
2 spl soola
1 dessertlusikatäis jahvatatud pipart
1 spl suhkrut

Tomat lõigata lõikudeks, sibul keeta tomatimahlas poolpehmeks, lisata tomatilõigud ja keeta veel umbes 5-7 minutit. Lisada jahvatatud pipar ja suhkur. Panna kuumalt purki, kaanetada.

Natuke köitmisest...

Juba pikemat aega on mind mööda blogisid kolades paelunud jaapani-stiilis köidetud albumid-märkmikud. Seda kuni möödunud nädalani, mil tekkis vajadus katsikukingi järele ja söendasin selle algul päris keerukana tundunud tegemise ette võtta, sest kingitus pidi olema raudselt isetehtud. Tulemus sai siis selline:

Päris sellisena ma seda albumit alguses ette ei kujutanud, töö käigus muutus esialgne idee päris palju teisemaks. Kaane katsin halli linase kangaga, mis järgmisel päeval mõnest kohast oli papi küljest pva-liimi kuivades millegipärast lahti löönud. Ilmselt sai mõnda kohta veidi liiga vähe liimiga pintseldatud. Järgmisel korral olen targem ja katan kaane paberiga. See vähemalt ei veni liimisega nii palju kui kangas. Lilled kaanel on heegeldatud ning augud paela tarbeks aitas mees drelliga puurida.


Kokkuvõttes aga... esimese korra kohta päris hea asja sai :)

Ja valmis ta saigi...

...minu valge mummukott nimelt!

Äikesest ja Hiiumaast... aardeotsimisest rääkimata...

Mingi hetkemõtte ajel pakkisime esmaspäeval oma lapsed ja matkavarustuse autosse ja seadsime autonina Hiiumaa poole. Kunagi kolm aastat tagasi veetsime esmakordselt sel saarel kaks päeva ja sellest jäi väheseks - suur osa saarest jäi avastamata. Nüüd planeeritud kolmest päevast jäi kah väheseks - ikka veel jäi osa saarest avastamata. Natuke küll hirmutas enne teele asumist mõte, et kuidas telgis ööbimine 6-kuuse imikuga võimalikuks võiks osutuda, ilma et laps ja meie ise sellest stressi saaks. Üllatusena tõdesime, et preili Mirjam ei olnud kahe kuu jooksul sügavamalt maganud, kui nüüd need kaks ööd mere kaldal telgis. Isegi kolmapäevaöine äike ja paduvihm, mis meid mitme tunni jooksul peakohal olevana hirmu all hoidis ei häirinud teda. Erinevalt meist magas tirts nagu kott :)

Seekordse reisi eesmärgiks oli läbi kolada Kassari ning Kõpu poolsaar kuni selle tipuni välja ning ülejäänud aja vedeleda lihtsalt rannas. Ööbimiskohaks ja nö baasiks valisime RMK Palli telkimisplatsi, mis oli möödunudkordsest saarekülastusest meelde jäänud. Vedelemine muidugimõista jäi ära, sest rannailma ei olnud ja tõenäoliselt ei oleks selleks ka aega jagunud - kolamine mööda kiviseid-liivaseid Kõpu poolsaare randu ja metsi võttis arvestatust kauem aega.
Oma kolamist alustasime Kassarist. Siinkohal peakski ära rääkima ka aardeotsimise loo. Nimelt sai enne kodust lahkumist ülestähendatud mõned Hiiumaal asuvate geoaarete koordinaadid eesmärgiga need ka saare pealt üles leida - ehk siis tuli otsus asuda mängima geopeitust :) Üks aaretest peitis end parasjagu Kassaris Sääre tirbil. Aardeid leidsime siit-ja sealt Hiiumaa pealt 5, tegelikult on neid tunduvalt rohkem, kuid rohkem koordinaate kaasas ei olnud.


Kassaris ei kolanud me mitte just otseselt aarde pärast, lihtsalt ilm oli pikaks jalutuskäiguks nii mõnus ning vastupidiselt ootustele pääsesime preili Mirjami käruga päris Sääre tirbi lõppu merre välja. Preili ise oli sellest sündmusest silmnähtavalt loksutatud.

Mööda kadakatevahelist teerada tirbi tippu kõndides hakaks vägisi kummitama mõte, et Hiiumaad võiks vabalt ämblikemaaks nimetada. Neid tegelasi jagus küll kõikjale :)

Esimene õhtu Pallis sujus kenasti. Ujumaminemisele eriti ei panustanud, kuna Kassaris sai vees end värskendamas käidud ning plaan oli järgmisel päeval nagunii lihtsalt rannas lesida. Järgmisel päeval aga lesimisest ei tulnud midagi välja, sest ilm oli jahedamaks läinud ning päikest ka ei olnud... Ega vesigi väga ahvatlevana ei tundunud. Otsustasimegi siis jälle autoga Kõpu poolsaarel veidi ringi tiirutada. Poolsaare tipu poole liikusime mööda kitsast rannaäärset metsavaheteed mööda, kus kiirust suurt üle 20 km/h meie madalapõhjalise sõiduvahendiga arendada ei olnud võimalik. Paar peatust tegime ka vahepeal - aardeotsimiseks muidugi :) Ühele põhjapoolsele kaunile rannale saabudes pani meid negatiivselt imestama asjaolu, et miks küll ometi mõnede kaaskodanike looduses viibimine kõik loodushääled summutama peab. Oleks me olnud öömaja otsinguil, siis oleksime sealt lihtsalt minema sõitnud, kuigi koht iseenesest oli imeline oma valgete ideaalselt ümmarguste kividega rannas ning kibuvitsapõõsastega.
Peale kohustuslikke tuletornide vaatlust ning aardeotsimist sõitsime päris poolsaare otsa Ristnasse ja kolasime veidi vanades kaitserajatistes. Seal kaitserajatiste vahel võtisme ette ka veidi metsiku lõunaeine - üllatavalt hästi maitsesid kiirnuudlid juustukastme ja viineritega jalgu kõlgutades rannal suurel kivil istudes ja merevaadet ning tuult juustes nautides...
Kusagil seal on ka üks eriline rand, mis koosneb ainult kivikuhjadest ning nendel kasvavatest üksikutest madalatest kadakatest. Vaatepilt oli omamoodi lummav.

Sellelt rannalt edasi kavatsesime otse sõita Kalana sadamasse, mis oli sealsamas kadakatuka taga. Otsustasime eirata seda, et Geps väitis nagu see oleks teedmööda võimatu, nagu tee lõppeks lihtsalt enne sadamat otsa... Tee läks küll edasi, kuid viisakate kodanikena ei hakanud me keelumärgi ja tõkete alt läbi sõitma ning keerasime oma autonina ümber ja suundusime tuldud teed pidi tagasi. Suure ringiga (no ikka kilomeetreid) Kalanasse jõudes ja sadamas veidi ringi vaadates saime aru, et ehk siiski oleks pidanud veidi ebaviisakalt käituma - tagasi olime keeranud praktiliselt sealsamas puukuuri taga. Ehk oleks vaid veidi imelikult vaadatud, kui kadakate vahelt puukuuri tagant üle muruplatsi sõitnud oleksime.

Potipõllundus

Mingil hetkel hiliskevadel panin potti kasvama tomatiseemned... niisama katsetamiseks, et kas ikka mul ka õnnestub toas aknalaual tomateid kasvatada. Õnnestus küll... nii hästi, et täna noppisin selle kõige esimese punase... pisike oli ta ikka küll ja kuna kõik pereliikmed tahtsid sellest kõige esimesest omast maitset suhu saada, siis ei jäänudki muud üle, kui see pisitilluke tomatike neljaks lõigata...

Moonid ja maasikad...

Täna oma tavapärasele jalutamisretkele minnes avastasin ristikupõllu servalt moonid... Ja ega seda ilu pildile püüda niiväga lihtne ei olegi... seda enam, et kaamera, mis mul tavapärasel moel alati nii igaks juhuks kärus kaasas on, jätsin täna meelega koju kapile... Ei jäänud muud üle, kui hiljem ekstra moonide juurde käik ette tuli võtta. Koos kaameraga loomulikult...
Moonide ilust lummatuna sattusin suure üllatusena peale... selle suve esimestele metsmaasikatele! See magus lõhn... ja see, kuidas nad seal metsaserval päikese käes niiii kutsuvalt ootasid, et kõrrele lükitud saada...

Poolikud...

Viimasest postitsest on aega omajagu mööda läinud, mis ei tähenda mitte sugugi seda, et ma vahepeal mitte millegiga tegelenud ei oleks. Olen küll... Lihtsalt vaid aega ei jagu, et kõike kirja panna.
Oma esimeses postituses mainisin, et poolikuid tegemisi on korraga käsil oi-oi kui palju. Üritasin neid siis ükspäev kokku võtta ja nimekiri sai ootamatult pikk...

1. Kunagi aastaid umbes 5 tagasi Pärnus käsitööõpetajate suvekoolis alustasin ühel õhtul ühikatoas und oodates motiividest voodikatte heegeldamist. Selle 5 aastaga on muutunud nii katet ootav voodi kui ka algne idee, samaks on jäänud vaid materjal ja heegelnõel. Esimese portsu valmisheegeldatud motiividest saab ehk kokkuheegeldades väikese laudlina moodi asjanduse, sest ülesharutamise jaoks on seda kraami selgelt liiga palju ja liiga hea väljanägemisega... Millal voodikate ise valmis peaks saama ei julge enam isegi ennustada mitte :D

2. Ülemöödunud suvel alustasin elutoa kardinate tikkimist. Idee oli teha roomakardinate tüüpi tumepruunist linasest kangast kardinad, mille alläärele on tikitud motiivid Paistu naise rahvarõivaste puusapõllelt.

Tänaseks on valmis ühe kardina tikand ning ettevalmistatud teise kardina jaoks kangas, aga vot sellise tüütu asja nagu seda on mustri pealekandmine lükkan muudkui edasi... ja edasi... Ja ega ma nendest valmislõigatud kangatükkidest enam midagi eijaga ka - kaks aastat on mälule tublit nõrgendavat mõju avaldanud ja toonasele loogikale on praegu suhteliselt keeruline pihta saada. Otse loomulikult jäid ka selgitavad joonised tookord tegemata :D Ja nii me siis elame endiselt ilma kardinateta...

3. Poiste vooditele lapitehnikas õmmeldud voodikatted. Projekt on täpselt sealmaal, et joonised valmisid nii umbes 4 aastat tagasi, materjali sain muretsetud eelmisel suvel, ühe teki jagu lappe on valmis mõõdetud ning veidi ka kokku õmmeldud ning praeguseks on kogu see kupatus kapis peidus :D

Need on siis suuremad projektid, mis oma valmimist ootavad, pisemaid poolikuid töid ja teostamist ootavaid ideid on aga veelgi rohkem:
* heegeldatud valge mummukott - hetkel täpselt poole peal (peale 6. ülesharutamiskorda) :)


* lapitehnikas kootud pajalapid - valmis, ent ootavad viimistlemist juba üle poole aasta :)
* minu teine, seekord musta värvi haapsalu sall - ka täpselt poole peal, alustasin jaanuaris ja lootsin saada valmis suveks - aga tundub, et järgmiseks vist :)

Ja veel ühest ammu mõtteis liikuvast ideest... Igatsen enda punasele linasele kleidile rahvarõivavööd... Mitte sellist traditsioonilist, vaid stiliseeritud... Suur osa sellest ideest on tänu mu mehele juba realiseerunud. Nimelt valmistas ta mulle ammuihaldatud vöökudumiseteljed. Üritasin enne vööd ülesrakendada mitmel erineval viisil - küll ukselingi külge ja enda keha kaasabil. Varem on see kenasti õnnestunud, kuid nüüd tirtsu tõttu olen sunnitud pidevalt poolikud tööd käest ära panema ning teljed tundusid olema ainus mõistlik lahendus idee teostamiseks. Muidugi oleks võimalus olnud need tellida, aga kui omal olemas selline kuldsete kätega mees, kes ideest kinni haarab ja uusi väljakutseid ei pelga, siis... Tulemus igatahes sai äärmiselt kaunis...

Neljapäevane...

Võtsin täna jälle ette leivateo. Leiba kulub meil viimasel ajal kuidagi eriti palju - alles laupäeval valminud kahest kilosest leivast oli täna hommikuks kapis järgi vaid puru... Aga see on ka täiesti mõistetav, sest ega ehtsale juuretisega tehtud kodusele rukkileivale poest võrdset ei leia ja sellist mööda elamist levivat mõnusat leivalõhna sealt ka kaasa ei saa.
Ei ole ma mingi kogenud leivaküpsetaja, vaid alles algaja ja katsetaja, kuid viimaste leivategude tulem (kaasa arvatud tänane) on küll nii maitselt kui ka emotsionaalselt ideaalne välja kukkunud, seega võin vabalt lubada endale julguse esitada oma versiooni leivateost...

Juuretis
Esimest korda võtsin leivateo ette umbes pool aastat tagasi. Tol korral tegin juuretise ise, kuna tutvusringikonnas keegi veel leivaküpsetamisega ei tegelenud. Segasin kaks viilu juuretisega tehtud rukkileiba keefiriga ning panin rätikusse mässitud kausiga radiaatori peale käärima. Tuli välja küll ja leib sai maitselt hea, kuigi nägi välja nagu plönn. Juhtus aga nii, et leivategemisse tuli pikem vahe ning juuretisel lasin laiskusest hukka minna. Uue leivapoja tõin ema käest ning tänaseks käib leivategu taas nii suure hooga ja sisseharjunult, et meie pere poeleiba enam ei tarvita.

Leivategu
Juuretise segan 1,3 liitri käesooja veega ning lisan umbes 0,5 kg jahu - jääb selline hapukooretaoline kört. Selle segu panen vannilinasse mässitud kausiga u 12-13 tunniks põrandaküttega ruumi hapnema.
Hapnenud segule lisan 2 spl soola, 5 spl suhkrut ning umbes 800 g rukkijahu. Kuna leivatainas on äärmiselt kleepuv, siis segan mina taigna valmis puulusikaga. Jõudu on vaja sedasi küll rohkem rakendada, kui paljaste kätega tainast sõtkudes, aga no lihtsalt ei suuda mina käsipidi kaussi ronida :) Vahepeal võtan paar lusikatäit taigent järgmise leivateo jaoks. Mõnikord panen veel peoga taignale juurde rukkihelbeid, kui muidugi meelde tuleb. Tavaliselt ei tule. Selliste kogustega toimetades saan parajasti 2 ühekilost leiba.


Edasi jagan taigna kahte võiga määritud vormi, silun pealt märja käega siledaks ning torkan sõrmega sisse märgid. Varem panin leivad enne ahju lükkamist kaheks tunniks rätiku alla kerkima ja siis lükkasin 240 kraadisesse ahju, kuid millegi pärast kippus sedasi küpsemisel alati koorik leiva küljest lahti lööma ja pragunema. Viimastel kordadel olen aga leiba kergitanud otse ahjus - leivavormid pannud külma ahju ning keeranud kuumuse 50 kraadi peale. Sedasi kerkivad nad seal 1 tunni. Siis keeran kuumuse 240 kraadini ning kui ahi selle temperatuuri saavutanud on, küpsetan edasi järgmiselt:
240 kraadi juures 15 minutit,
220 kraadi juures 10 minutit,
200 kraadi juures 10 minutit,
180 kraadi juures 1 tund.


Ahjust tulnud leivad silitan märja käega üle, et koorik kõva ei jääks ning jätan rätiku alla jahtuma. Ja tulemus saab olema isuäratav :)

Head isu!