Muhuroosiline kleidivöö

Vajasin üheks pidulikuks päevaks oma väikese musta kleidi juurde veidikene värvi ning kuna mõte on ammu tiirelnud Muhu mustrite ümber, siis otsustasin katsetada. Asjaga oli kiire - nagu tavaliselt ikka tekivad geniaalsed mõtted just viimasel hetkel vahetult enne tähtaegu :) Päris otse kleidi rinnaesisele roosi esmakatsetusena tikkima hakata esialgu ei söendanud - ehk saab kiirustades kas kleit või tikand või siis mõlemad rikutud. Sestap sai värvilaiguks kiirelt ja kergelt eemaldatav vöö.


Praeguseks on juba päris kindel, et sellele üksikule roosilisele lisanduvad õige pea ka karikakrad, maasikad ja rukkililled... Nagu ühele korralikule Muhu tikandile kohane :)

Sulab... sulab...

Pitsist ja aukudest :(

Võtsin eile õhtul üle pika aja jälle ette oma teise, poolelioleva Haapsalu salli kudumise. Nii peenikese tööga on näppudel üle aastase vaheaja järel üpris keeruline harjuda - päris hulga aega ja mitmeid mustriridu läks pusimisega enne, kui sain uuesti järje peale ning selle õige tunde kätesse. Kuid... oh õnnetust! Valmiskootud osa (peaaegu et meeter salli!!!) imetlemiseks ja mõõtmiseks enda ette lauale laotades avastasin keset pitsimustrit suure augu!!! Kes või mis selle sinna vahepeal tekitanud oli, jäi mõistatuseks. Sirutasin ja silitasin oma kätetööd päris kaua kuni jõudsin otsusele, et õigeim oleks alustada uuesti päris algusest, sest terve osani üles harutada ja uuesti vardaid töösse saada käib mulle üle jõu ja mõistuse... Selle salli ma PEAN aga endale kindlasti saama!!!
Varrastel nüüd siis uuesti sama mustast imepeenikesest Ogre lõngast Greta Garbo kirjaga sall...

Soojas kampsunis kevadele vastu :)

Täna ennelõunal sain endalegi üllatuseks lõpuks valmis mehe kampsuni. Oli ikka üks kole kudumine küll juba sügisest saati - mitte ei tahtnud edeneda, sest muud tegemised ahvatlesid tunduvalt rohkem :)
Kampsuni tegumood napsatud 2009 aasta kevadisest "Käsitööst", kootud Novita lõngast "7 veljestä" varrastega nr 4 ja 4,5. Kasutasin selle kampsuni juures taaskord oma lemmikuks kujunenud võtet kududa kehaosa võimalikult palju ühes tükis ja varrukad kasutades ringvardaid, et vältida hilisemat stressirohket detailide kokkuõmblemist.

Valge pihik preili Mirjamile

Kuna üsna pea hakkab preili Mirjam tähistama oma esimest sünnipäeva, siis tekkis mõte piigale spetsiaalselt selleks tähtsaks päevaks teha üks väike valge kleidike. Kleidike oli plaanis esialgu küll õmmelda, aga mõte kootud kleidikesest tundus palju ahvatlevam olema. Pika mõttetöö tulemusena töö käigus moondus küll kleidike pihikuks, kuid valge ja kootud on ta siiski :) Mustri ja tegumoe, mida kohendada leidsin taaskord ajakirja "Käsitöö" 2008 aasta talvenumbrist.

Viimasel ajal on täiesti tavapäraseks kujunenud situatsioon, et vajaminevat täit materjalikogust ei ole võimalik hankida mitte ühestki poest. Ka pealinnast mitte. Seega sai seelikuosa ja kaeluse- ning käeaugukandid kootud pärlmutterläikelisest Schachenmayr nomotta Brilliant´ist(42% puuvilla, 58% viskoosi) ning pihikuosa tuhmitoonilisest Caprist (100% puuvilla). Nr. 3 varrastega kududes kulus lõnga vastavalt 4 kera ja 1 kera. Ajakirjast nähtud tegumoodi muutsin siis sellega, et jätsin kudumata varrukad ning varrukaavadesse kudusin kandi sarnaselt kaelaaugukandile. Juhul kui oleksin kleidile varrukad kudunud, oleksin need teinud tiba lühemad ning lindlasti kudunud neile alumisse serva samasugused lilled nagu seelikusabas... Omalt poolt lisasin seljaosale veel 3 nööbiga kinnise, kuna minu preili peakene õpetuse järgi kootud kaelaaugust läbi ei tahtnud kuidagimoodi mahtuda ning pidupäeval saab kleidi vöökohta ehtima valge heegeldatud lillega tumeroosa lai atlaspael.

Pihiku valmides avastasin õudusega, et Brillianti lõngakerad on olnud kõik väikese toonivahega ning seelikuosa jäi rämedalt triibuline. 5-st lõngavööst suutsin tagantjärele üles leida vaid kaks, kuid neilt numbreid uurides paistab kõik korras olevat - värvikoodid ja partii nr-d on samad. Vaatepilt oli minu jaoks aga täiesti kohutav ning pihiku võiks lugeda untsuläinuks... Viimases ahastuses viskasin pihiku pooleks päevaks valgendisse, et ehk juhtub ime... Peaaegu et juhtuski... triipe tabab nüüd vaid minu enda silm, sest tean neid sealt otsida...

Läbi lumesaju...

...paistab viimaks päike :) Ehk siis vaatepilt, mis avanes täna hilislõunal magamistoa aknast hetkel, mil katusel käis kõva lumerookimine...

Lõpuks ometi...

...tõmbasin vardad välja oma tumepunasest kamsikust, mida siin blogis vist juba mitmeid kordi maininud olen :) Selle õige idee ja inspiratsiooni leidsin viimaks Anna Verschiku toppidest ja sviitritest ajakirja "Käsitöö" 2010 aasta sügisnumbrist. Lõpuks selles mõttes, et kudunud olen seda kamsikut kokku juba kaks aastat ja see siis kolmas versioon... Kahte esimest seljas kanda ei õnnestunudki, sest läksid kohe peale valmimist uuesti üles harutamisele :)
Lõngaks juba siia kordi kirja pandud Alpaka Fashion, varras nr 3,5, lõngakulu veidi alla 500 g. Kamsik kootud alustades kaelaaugust suunaga ülevalt alla ringvarrastel ning ilma ühegi õmbluseta. Äärmiselt mõnus ja kiire kudumine ning seljas istub väga hästi! :)

Teine lugu hoopis on aga selle kamsiku pildile püüdmisega... No ei suuda sättida kaamerat sedamoodi, et lõnga toon õige oleks...