Äikesest ja Hiiumaast... aardeotsimisest rääkimata...

Mingi hetkemõtte ajel pakkisime esmaspäeval oma lapsed ja matkavarustuse autosse ja seadsime autonina Hiiumaa poole. Kunagi kolm aastat tagasi veetsime esmakordselt sel saarel kaks päeva ja sellest jäi väheseks - suur osa saarest jäi avastamata. Nüüd planeeritud kolmest päevast jäi kah väheseks - ikka veel jäi osa saarest avastamata. Natuke küll hirmutas enne teele asumist mõte, et kuidas telgis ööbimine 6-kuuse imikuga võimalikuks võiks osutuda, ilma et laps ja meie ise sellest stressi saaks. Üllatusena tõdesime, et preili Mirjam ei olnud kahe kuu jooksul sügavamalt maganud, kui nüüd need kaks ööd mere kaldal telgis. Isegi kolmapäevaöine äike ja paduvihm, mis meid mitme tunni jooksul peakohal olevana hirmu all hoidis ei häirinud teda. Erinevalt meist magas tirts nagu kott :)

Seekordse reisi eesmärgiks oli läbi kolada Kassari ning Kõpu poolsaar kuni selle tipuni välja ning ülejäänud aja vedeleda lihtsalt rannas. Ööbimiskohaks ja nö baasiks valisime RMK Palli telkimisplatsi, mis oli möödunudkordsest saarekülastusest meelde jäänud. Vedelemine muidugimõista jäi ära, sest rannailma ei olnud ja tõenäoliselt ei oleks selleks ka aega jagunud - kolamine mööda kiviseid-liivaseid Kõpu poolsaare randu ja metsi võttis arvestatust kauem aega.
Oma kolamist alustasime Kassarist. Siinkohal peakski ära rääkima ka aardeotsimise loo. Nimelt sai enne kodust lahkumist ülestähendatud mõned Hiiumaal asuvate geoaarete koordinaadid eesmärgiga need ka saare pealt üles leida - ehk siis tuli otsus asuda mängima geopeitust :) Üks aaretest peitis end parasjagu Kassaris Sääre tirbil. Aardeid leidsime siit-ja sealt Hiiumaa pealt 5, tegelikult on neid tunduvalt rohkem, kuid rohkem koordinaate kaasas ei olnud.


Kassaris ei kolanud me mitte just otseselt aarde pärast, lihtsalt ilm oli pikaks jalutuskäiguks nii mõnus ning vastupidiselt ootustele pääsesime preili Mirjami käruga päris Sääre tirbi lõppu merre välja. Preili ise oli sellest sündmusest silmnähtavalt loksutatud.

Mööda kadakatevahelist teerada tirbi tippu kõndides hakaks vägisi kummitama mõte, et Hiiumaad võiks vabalt ämblikemaaks nimetada. Neid tegelasi jagus küll kõikjale :)

Esimene õhtu Pallis sujus kenasti. Ujumaminemisele eriti ei panustanud, kuna Kassaris sai vees end värskendamas käidud ning plaan oli järgmisel päeval nagunii lihtsalt rannas lesida. Järgmisel päeval aga lesimisest ei tulnud midagi välja, sest ilm oli jahedamaks läinud ning päikest ka ei olnud... Ega vesigi väga ahvatlevana ei tundunud. Otsustasimegi siis jälle autoga Kõpu poolsaarel veidi ringi tiirutada. Poolsaare tipu poole liikusime mööda kitsast rannaäärset metsavaheteed mööda, kus kiirust suurt üle 20 km/h meie madalapõhjalise sõiduvahendiga arendada ei olnud võimalik. Paar peatust tegime ka vahepeal - aardeotsimiseks muidugi :) Ühele põhjapoolsele kaunile rannale saabudes pani meid negatiivselt imestama asjaolu, et miks küll ometi mõnede kaaskodanike looduses viibimine kõik loodushääled summutama peab. Oleks me olnud öömaja otsinguil, siis oleksime sealt lihtsalt minema sõitnud, kuigi koht iseenesest oli imeline oma valgete ideaalselt ümmarguste kividega rannas ning kibuvitsapõõsastega.
Peale kohustuslikke tuletornide vaatlust ning aardeotsimist sõitsime päris poolsaare otsa Ristnasse ja kolasime veidi vanades kaitserajatistes. Seal kaitserajatiste vahel võtisme ette ka veidi metsiku lõunaeine - üllatavalt hästi maitsesid kiirnuudlid juustukastme ja viineritega jalgu kõlgutades rannal suurel kivil istudes ja merevaadet ning tuult juustes nautides...
Kusagil seal on ka üks eriline rand, mis koosneb ainult kivikuhjadest ning nendel kasvavatest üksikutest madalatest kadakatest. Vaatepilt oli omamoodi lummav.

Sellelt rannalt edasi kavatsesime otse sõita Kalana sadamasse, mis oli sealsamas kadakatuka taga. Otsustasime eirata seda, et Geps väitis nagu see oleks teedmööda võimatu, nagu tee lõppeks lihtsalt enne sadamat otsa... Tee läks küll edasi, kuid viisakate kodanikena ei hakanud me keelumärgi ja tõkete alt läbi sõitma ning keerasime oma autonina ümber ja suundusime tuldud teed pidi tagasi. Suure ringiga (no ikka kilomeetreid) Kalanasse jõudes ja sadamas veidi ringi vaadates saime aru, et ehk siiski oleks pidanud veidi ebaviisakalt käituma - tagasi olime keeranud praktiliselt sealsamas puukuuri taga. Ehk oleks vaid veidi imelikult vaadatud, kui kadakate vahelt puukuuri tagant üle muruplatsi sõitnud oleksime.