Viimasest postitsest on aega omajagu mööda läinud, mis ei tähenda mitte sugugi seda, et ma vahepeal mitte millegiga tegelenud ei oleks. Olen küll... Lihtsalt vaid aega ei jagu, et kõike kirja panna.
Oma esimeses postituses mainisin, et poolikuid tegemisi on korraga käsil oi-oi kui palju. Üritasin neid siis ükspäev kokku võtta ja nimekiri sai ootamatult pikk...
1. Kunagi aastaid umbes 5 tagasi Pärnus käsitööõpetajate suvekoolis alustasin ühel õhtul ühikatoas und oodates motiividest voodikatte heegeldamist. Selle 5 aastaga on muutunud nii katet ootav voodi kui ka algne idee, samaks on jäänud vaid materjal ja heegelnõel. Esimese portsu valmisheegeldatud motiividest saab ehk kokkuheegeldades väikese laudlina moodi asjanduse, sest ülesharutamise jaoks on seda kraami selgelt liiga palju ja liiga hea väljanägemisega... Millal voodikate ise valmis peaks saama ei julge enam isegi ennustada mitte :D
2. Ülemöödunud suvel alustasin elutoa kardinate tikkimist. Idee oli teha roomakardinate tüüpi tumepruunist linasest kangast kardinad, mille alläärele on tikitud motiivid Paistu naise rahvarõivaste puusapõllelt.
Tänaseks on valmis ühe kardina tikand ning ettevalmistatud teise kardina jaoks kangas, aga vot sellise tüütu asja nagu seda on mustri pealekandmine lükkan muudkui edasi... ja edasi... Ja ega ma nendest valmislõigatud kangatükkidest enam midagi eijaga ka - kaks aastat on mälule tublit nõrgendavat mõju avaldanud ja toonasele loogikale on praegu suhteliselt keeruline pihta saada. Otse loomulikult jäid ka selgitavad joonised tookord tegemata :D Ja nii me siis elame endiselt ilma kardinateta...
3. Poiste vooditele lapitehnikas õmmeldud voodikatted. Projekt on täpselt sealmaal, et joonised valmisid nii umbes 4 aastat tagasi, materjali sain muretsetud eelmisel suvel, ühe teki jagu lappe on valmis mõõdetud ning veidi ka kokku õmmeldud ning praeguseks on kogu see kupatus kapis peidus :D
Need on siis suuremad projektid, mis oma valmimist ootavad, pisemaid poolikuid töid ja teostamist ootavaid ideid on aga veelgi rohkem:
* heegeldatud valge mummukott - hetkel täpselt poole peal (peale 6. ülesharutamiskorda) :)
* lapitehnikas kootud pajalapid - valmis, ent ootavad viimistlemist juba üle poole aasta :)
* minu teine, seekord musta värvi haapsalu sall - ka täpselt poole peal, alustasin jaanuaris ja lootsin saada valmis suveks - aga tundub, et järgmiseks vist :)
Ja veel ühest ammu mõtteis liikuvast ideest... Igatsen enda punasele linasele kleidile rahvarõivavööd... Mitte sellist traditsioonilist, vaid stiliseeritud... Suur osa sellest ideest on tänu mu mehele juba realiseerunud. Nimelt valmistas ta mulle ammuihaldatud vöökudumiseteljed. Üritasin enne vööd ülesrakendada mitmel erineval viisil - küll ukselingi külge ja enda keha kaasabil. Varem on see kenasti õnnestunud, kuid nüüd tirtsu tõttu olen sunnitud pidevalt poolikud tööd käest ära panema ning teljed tundusid olema ainus mõistlik lahendus idee teostamiseks. Muidugi oleks võimalus olnud need tellida, aga kui omal olemas selline kuldsete kätega mees, kes ideest kinni haarab ja uusi väljakutseid ei pelga, siis... Tulemus igatahes sai äärmiselt kaunis...
3 kg tomatit
Päris sellisena ma seda albumit alguses ette ei kujutanud, töö käigus muutus esialgne idee päris palju teisemaks. Kaane katsin halli linase kangaga, mis järgmisel päeval mõnest kohast oli papi küljest pva-liimi kuivades millegipärast lahti löönud. Ilmselt sai mõnda kohta veidi liiga vähe liimiga pintseldatud. Järgmisel korral olen targem ja katan kaane paberiga. See vähemalt ei veni liimisega nii palju kui kangas. Lilled kaanel on heegeldatud ning augud paela tarbeks aitas mees drelliga puurida.
Mingi hetkemõtte ajel pakkisime esmaspäeval oma lapsed ja matkavarustuse autosse ja seadsime autonina Hiiumaa poole. Kunagi kolm aastat tagasi veetsime esmakordselt sel saarel kaks päeva ja sellest jäi väheseks - suur osa saarest jäi avastamata. Nüüd planeeritud kolmest päevast jäi kah väheseks - ikka veel jäi osa saarest avastamata. Natuke küll hirmutas enne teele asumist mõte, et kuidas telgis ööbimine 6-kuuse imikuga võimalikuks võiks osutuda, ilma et laps ja meie ise sellest stressi saaks. Üllatusena tõdesime, et preili Mirjam ei olnud kahe kuu jooksul sügavamalt maganud, kui nüüd need kaks ööd mere kaldal telgis. Isegi kolmapäevaöine äike ja paduvihm, mis meid mitme tunni jooksul peakohal olevana hirmu all hoidis ei häirinud teda. Erinevalt meist magas tirts nagu kott :)
Seekordse reisi eesmärgiks oli läbi kolada Kassari ning Kõpu poolsaar kuni selle tipuni välja ning ülejäänud aja vedeleda lihtsalt rannas. Ööbimiskohaks ja nö baasiks valisime RMK Palli telkimisplatsi, mis oli möödunudkordsest saarekülastusest meelde jäänud. Vedelemine muidugimõista jäi ära, sest rannailma ei olnud ja tõenäoliselt ei oleks selleks ka aega jagunud - kolamine mööda kiviseid-liivaseid Kõpu poolsaare randu ja metsi võttis arvestatust kauem aega.
Kassaris ei kolanud me mitte just otseselt aarde pärast, lihtsalt ilm oli pikaks jalutuskäiguks nii mõnus ning vastupidiselt ootustele pääsesime preili Mirjami käruga päris Sääre tirbi lõppu merre välja. Preili ise oli sellest sündmusest silmnähtavalt loksutatud.
Mööda kadakatevahelist teerada tirbi tippu kõndides hakaks vägisi kummitama mõte, et Hiiumaad võiks vabalt ämblikemaaks nimetada. Neid tegelasi jagus küll kõikjale :)
Esimene õhtu Pallis sujus kenasti. Ujumaminemisele eriti ei panustanud, kuna Kassaris sai vees end värskendamas käidud ning plaan oli järgmisel päeval nagunii lihtsalt rannas lesida. Järgmisel päeval aga lesimisest ei tulnud midagi välja, sest ilm oli jahedamaks läinud ning päikest ka ei olnud... Ega vesigi väga ahvatlevana ei tundunud. Otsustasimegi siis jälle autoga Kõpu poolsaarel veidi ringi tiirutada. Poolsaare tipu poole liikusime mööda kitsast rannaäärset metsavaheteed mööda, kus kiirust suurt üle 20 km/h meie madalapõhjalise sõiduvahendiga arendada ei olnud võimalik. Paar peatust tegime ka vahepeal - aardeotsimiseks muidugi :) Ühele põhjapoolsele kaunile rannale saabudes pani meid negatiivselt imestama asjaolu, et miks küll ometi mõnede kaaskodanike looduses viibimine kõik loodushääled summutama peab. Oleks me olnud öömaja otsinguil, siis oleksime sealt lihtsalt minema sõitnud, kuigi koht iseenesest oli imeline oma valgete ideaalselt ümmarguste kividega rannas ning kibuvitsapõõsastega.
Sellelt rannalt edasi kavatsesime otse sõita Kalana sadamasse, mis oli sealsamas kadakatuka taga. Otsustasime eirata seda, et Geps väitis nagu see oleks teedmööda võimatu, nagu tee lõppeks lihtsalt enne sadamat otsa... Tee läks küll edasi, kuid viisakate kodanikena ei hakanud me keelumärgi ja tõkete alt läbi sõitma ning keerasime oma autonina ümber ja suundusime tuldud teed pidi tagasi. Suure ringiga (no ikka kilomeetreid) Kalanasse jõudes ja sadamas veidi ringi vaadates saime aru, et ehk siiski oleks pidanud veidi ebaviisakalt käituma - tagasi olime keeranud praktiliselt sealsamas puukuuri taga. Ehk oleks vaid veidi imelikult vaadatud, kui kadakate vahelt puukuuri tagant üle muruplatsi sõitnud oleksime.
Moonide ilust lummatuna sattusin suure üllatusena peale... selle suve esimestele metsmaasikatele! See magus lõhn... ja see, kuidas nad seal metsaserval päikese käes niiii kutsuvalt ootasid, et kõrrele lükitud saada...
