Haapsalu sall vol 3

Minu kolmas Haapsalu sall :) Tänaseks kenasti venitatud, raamilt mahvõetud ja puha. Valmis teine "ülikiiresti" - peaaegu et aastaga. Laiuseks tuli 70 cm ja pikkust kogunes 170 cm, mustriks Silvia kiri "Haapsalu salli" raamatust. Läheb kingituseks.

Kaks mütsi ja neli kinnast...

Üks mütsidest sai selline:


Ja paar kindaid sellised:

Mahe-mahe-mahe...

...ehk veelkord põhust ja kartulitest. Ja veidi tomatitest ka :)
Ühes kevadises postituses rääkisin oma pisikesest papisest ja põhusest "kartulipõllust" ning kõhklustest ja kahtlustest taolise majandamise võimalikkusest. Tänaseks on saak maast üles võetud ja üllatusega pidime tõdema, et asi tõesti toimib! Katsetamiseks maha pandud 12+5 kartulist kasvas hooldusvabalt 2 tugevat ämbritäit kartuleid, milledest suurimad eksemplarid kaalusid üle 300 g. Paar korda suve jooksul pidin küll igaks juhuks ämbriga vett taimedele vedama, sest Madise asub omamoodi kohas, kus ei saja peaaegu üldse vihma taevast alla!!! Tuleval kevadel laiendame igatahes kartulimaad kõvasti ja hakkame juba praegu varakult selle tarbeks pappkaste varuma. Papi pealt on kartuleid sügisel oi kui hea võtta - lihtsalt lükka põhk kõrvale ja seal nad on! Kõik kenasti koos ja puhtad ka veel :)

Samamoodi nagu katsetasime kartulikasvatamist, katsetasime ka tomatitega. Osa tomatitaimi kasvas kile all soojas, osa istutasin lihtsalt maja seina äärde, kuhu päike suurema osa päevast otse peale paistis. Kilealune saak jäi sedakorda väga kesiseks, vabas õhus vabalt kasvanud taimed olid aga lookas tomatite raskuse all. Nii et järgmiselt aastal saavad kõik meie tomatid kasvama lageda taeva all :)

Pavlova maasikatega

Katsetasin. Esimest korda. Ei olnudki nii väga raske. Üllatavalt hea kukkus välja :)
Katsetan teist korda veel... nati teistmoodi. Ühe saabuva tähtpäeva tähistamiseks ning seekord punaste ja mustade sõstardega. Kardan, et tulemus saab veel parem...

Jaanipäevane...

Kaks kleiti

Preili Mirjamile valmis suvisteks pidustusteks väike valge kleit. Kangas taaskord 100% linane. Lõige pärineb ühest vanast Burdast (6/2005) ning kleiti kaunistavate heegeldatud lillede muster ühest vanemast "Käsitööst" (kevad 2006). Lilli ma spetsiaalselt kleidi jaoks ei heegeldanud, vaid võtsin nad "sahtlist", kus nad juba mõned aastad on oodanud aega, et hakata kaunistama mu valge linase seeliku saba (mis seisab kolmandat suve pooleliolevana kapis).

Teise kleidi õmblesin pidustuste puhuks endale. Õigemini lõpetasin kaks aastat tagasi pooleli jäänud töö. Toona tundus see kleit totaalselt untsus olema ja tegelikult plaanisin ta üldse üles harutada ja sellest midagi muud õmmelda. Kangas ise on selline raskemat sorti (vist mingi viskoos) ja kleidile olin alla õmmelnud veel voodri -sellisena tundus kleit eriti possakas, raske ja palav. Kaks aastat värskem pilk aga lubas jätta kleidi tegumoe samaks, vaid voodri harutasin küljest ära ning muutsin kleidi kinnise lihtsamini lahtikäivaks. Lõige ajakirja "Käsitöö" 2009. aasta suvenumbrist.

Ootamatu kohtumine

Pühapäeval testisime otsetee läbitavust Madiselt mere äärde ning plaanisime uurida ka kohaliku ranna ujutavust. Endale teed rajades ragistasime päris agaralt vähemalt viiemeetrikõrguses kuivanud pilliroovõsas, kui ootamatult nii umbes 10 meetri kauguselt otse meie ees kargas järgmisest puhmast üles kaks kuumusest või unest pooluimas põtra, kes häirimisest segatuna panid mööda kallast joooksu... Olime oma ragistamisega vist nende lõunaund seganud. Kaugele nad meist aga ei jooksnud, vaid jäid veidi maad eemale pilliroo vahele liikumatult meie tegemisi jälgima. Kõrvad aegajalt paistmas üle pilliroo. Vahepeal merepõhja ja sooja vett mõõtes ning päikest nautides olin need tegelased täiesti unustanud. Hiljem kodu poole tagasi pöördudes ootasid nad aga meid jälle... peaaegu samas kohas, kuhu nad enne meid oma pilkudega saatma jäid. Hetkeks hakkas päris kõhe ja muutsime oma liikumissuunda. Nii enda ohutuse mõttes :)
Oi kuidas ma tol hetkel tundsin JÄLLE puudust paremast objektiivist, mis oleks nad mulle vähemalt kaamera kaudugi lähemale toonud...

Kartul põhus

Esimest korda elus panin maha kartulit. Tõsi küll, tegelikult mitte just päris esimest korda, sest lapsepõlves vanaema juures maal sai selle tüütu asjaga pidevalt tegeletud. Isikliku maalapi peale panin kartulit esimest korda. Esialgu lihtsalt katsetamiseks ja et oleks Madisel olles otse peenralt midagi patta panna :)
Kartulid said maha veidi teisemal moel. Pildil vasakpoolsel peenral olevad kartulid said pandud läbikaevatud mulda 2 nädalat tagasi. Sel nädalavahetusel tassisin juba tärganud kartulivõrsetele multšiks põhku peale - laisk, nagu ma olen, ei viitsi mitte suvi läbi peenarde vahel rohides aega mööda saata... Sarnase multšikihi saavad endale tõenäoliselt ka teised aedviljapeenrad, kui taimed juba piisavalt kasvanud on.
Parempoolse peenra kartul sai pandud nädal tagasi otse läbikaevamata maale: papikiht alla, siis kartul ja peale põhukuhi.
Eks siis sügise poole ole näha, kas me sööme Madisel kartulit, või ei söö... :)

Linane rätt ja eidukleit...

...kommitaskutega ja ikka preili Mirjamile :) Kleidi lõike kombineerisin kolmest erinevast ajakirjast (vanad Burdad ja "Käsitööd") leitud lõikest kokku, kuna täpselt seda õiget jälle ei leidnud. Kangas 100% linane. Peale pisukest iseenaga arupidamist said kleiti kaunistama kommitaskud, mida omakorda esialgse mõttevälgatuse ajel oleksid pidanud kaunistama kunagi ammu valmisheegeldatud valged lilleõied. Aga... see mõttevälgatus tuli mulle uuesti meelde alles siis, kui taskud juba pitsiga ehitud ja kleidi küljes kinni :) Ehk saavad need lilled nüüd kaunistama hoopis järgmist kleiti...

Lihtsalt...

Inimene õpib... kogu elu...

...ja õpin mina ka :) Õppisin ära muru pügamise. Vikatiga. Olude sunnil. Kui nüüd tulemuse pealt vaadates võrrelda mind ja lambaid, siis suure tõenäosusega on lammaste tulemus minu omast tunduvalt professionaalsem. Lohutada end saan sellega, et järgmisel korral niitma asudes oman juba mingit kogemust tulemuslikumalt vikatiga vehkimise alal ;) Vikati kättevõtmise tingis aga asjaolu, et muru oli vahepealse kahe nädalaga, mil ma Madisel käinud ei olnud, muutunud ülepõlvekõrguseks naadi- ja nõgesemetsaks. Ilma vikati abita ei oleks ma suutnud seda tekkinud metsa ohjata.
Nõgesed, naadid ja angervaks olid hõivanud ka mu aidataguse juurikamaa. End nendest läbinärinuna tabas mind meeldiv üllatus -kaks nädalat tagasi mahapoetatud seemnetest olid tärganud täiesti arvestatavad taimed. Isegi uudsel minuomameetodil mulda pistetud kartulid olid end kasvama ajanud. Mõned kartulid said lisaks selgi nädalavahetusel veel omapärasemal moel kasvama pandud, aga sellest lähemalt ehk sügise poole, kui saak juba korjatud on. Kui siis on, mida üldse korjata :)

Peale katteks :)

Soojemate ilmade ootuses valmis muude kiirete tegemiste vahele preili Mirjamile suveks paar uut heegeldatud peakatet.

Kamsik Preili Mirjamile

Vastu sooja suve siis pisikesele preilile selline soe kudum. Palmikute ja kapuutsiga. Muster sedakorda jälle Drops´i varamust, lõngaks issi kampsunist järelejäänud beezikas "7-veljestä". Kudusin varrastega 3,5 ja 4 ja taaskord nii, et peaks võimalikult minimaalselt õmblusi tekitama. Idee kamsikuks sai tegelikult alguse 3 suurest korrutatud pesemata maavillasest lõngavihist, mille äi kappi koristades leidis ja mulle tõi. Ja mustsõstramoosist. Avastasin, et nimetatud moosist jääb riidele imearmsat värvi lillakasroosa plekk ja selle moosiplekikarva kamsik võiks preili Mirjamit jahedatel suveõhtutel soojendada. Senikaua aga kuni mina mõlgutasin mõtteid moosiga lõngavärvimise katsetamise ette võtta, söödi moos otsa ja sinna see mõte sedakorda jäigi.

Algus...

Sel nädalavahetusel sai süvendatult tegeleda mullatöödega. Ehk siis teistkordselt läbi kaevata aida taha tekitatud peenramaa. Üllataval kombel ei olnudki ükski angervaksa- ega pilliroovõrse jõudnud eelmisel korral kaevatud maaalale uuesti kasvama hakata. Ju siis olin möödunudnädalastel kaevetöödel eriti põhjalik olnud ja suutnud kõik peenramaale mitte ettenähtud juurikad eemaldada. Mitte ei suutnud seda musta mullapinda vaadata ilma kiusatusele vastu panemata ning sestap sai kõikide "nii-igaks-juhuks" kaasavõetud seemnepakkide sisu maha külvatud. Võib-olla sai pisut vara, võib-olla mitte. Suurt saaki ma nagunii ei oota, kõik saab esialgu rohkem nii katsetamise pärast maha pandud. Pealegi tõusis külvamise ajal ootamatult tugev tuul ning iilid puhusid enamuse seemnetest sinna, kuhu mina neid oma käega mitte ei oleks pannud... :)
Küll aga said täiesti sihilikult majaesisesse lillepeenrasse istutatud piparmündi-, lavendli- ja petersellitaimed. Ja suure tõenäolisusega lisanduvad neile veel tuleval nädalavahetusel sibulad ja küüslauk ja basiilik ja nii edasi, sest aidatagune ruum sai suure agarusega viimseni ära kasutatud ning maad juurde kaevata lillepeenrasse on tunduvalt lihtsam kui angervaksa ja pilliroogu välja juurida ning 20 kiloseid sõelmeid peenrast minema veeretada :)
Kuna planeeritud töödega saime oodatust varem valmis oli mahti rohkem ka ringi vaadata ja oma maid avastada. Üllatusena avastasin, et meie tohutusuur väli ja osa aiast on nurmenukke täis. Meil on nüüd isiklik vaarikapõld ja vaarikamets ning osa neist ronib koos pillirooga lausa köögiaknast sisse (no vist ikka on need vaarikad), kadakatega kasesalud, imeilus ülaseid täispikitud metsasalu otse aia taga, suur ploomipuu (tõenäoliselt) ja veel mingeid luuviljalisi ning metsmaasikad otse aias. :)

Hommikueine murul...

...ehk Kevadpühad Madise moodi ehk telkimishooaja avamine :)

Kolm järjestikkust vaba päeva ning ootamatult soojenenud ilm tekitas mõtte kaotada end pühadeaegseks nädalavahetuseks veidi teistesse oludesse. Mis siis ikka... kogu vajalik kila-kola ja lapsed said kiirelt autosse topitud ja rattad otsejoones Liivi lahe poole pööratud. Teel loomulikult tuli mõnedele ahvatlustele järele anda ja teha väike peatus Sauga mõisa juures, kuna sealne meie silmadele seni tabamatuks jäänud aare ja õngitsemiseks jääst vabanenud jõgi tegid Pärnule lähenedes meeled üsna rahutuks. Aarde leidsin seekord küll üles, aga ükski kala ei pidanud tol päeval vajalikuks meie konksu otsa end haakida.
Nädalavahetuse plaaniks oli esialgu majaesise vana lillepeenra puhastamine ja korrastamine. Eelkõige teada saamiseks, mida kõike põnevat sealt avastada võiks. Plaan oli maadelda veidi ka hirmvana ja käest äralastud sirelihekiga, et anda talle veidi teisem ning uuenduslikum väljanägemine. Hekist saime poole päevaga peaaegu et jagu... veidi vajab see veel naiselikult õrna saega lähenemist (mis tähendab kõigest seda, et tuleb endal vaid selline lihtne asi nagu mootorsae käsitlemine ära õppida). Peenar aga sisaldab endas päris mitmeid huvitavaid taimelisi leide, millele hetkel veel nime anda ei oskagi. Pojengid küll suutsin kasvude järgi tuvastada, mõned roosid ka ja loomulikult lumikellukesed ja märtsikellukesed ja siniliiliad. Eks kevade edenemine aitab sellele suurele mõistatusele lahenduse leida.

Trepiesisest kivipraost avastasin aga... kannikesepuhma :)

Ja aiast ja aia tagant meeletul hulgal vaarikavarsi ja (tõenäoliselt) mustsõstrapõõsaid. Nii et tulevikus läheb lahti suuremaks moosisöömiseks :)
Kuna see pühadeaegne ilm oli nii ilus, siis otsustasime oma valdustesse ööbima jääda. Maja küll on aastaid tühjana ja kütmata seisnud ning ega seegi kord ei julgenud poollagunenud ahju hakata vastu ööd sooja saamiseks tuld tegema. Mõistlikuna tundus mõte telgid ööseks kööki püstitada (no ikka soojemaks olemiseks) ning soojapuhur ruumi soojemaks kütmiseks tööle panna. Kõik toimis kuni pimeduse ja öise niiskuse saabumiseni ideaalselt... Millegipärast hakkas aga streikima maja elektrisüsteem ning ülejäänud õhtu möödus küünlavalgel ning aina külmenevas õhus. Kuna kiirustades olime unustanud kaks magamiskotti ja ühe madratsi kaasa võtmata, siis hommikune ärkamine toimus mõnedele meist totaalse hambaplagina saatel. Ülimeeldivaks avastuseks oli aga varahommikune üllatavalt soe ja kuiv välisõhk mille tulemusena kolisime kibekähku oma varustusega õue ning sündis välkkiire idee vähemalt hommikueinet nautida soojades ja päikesepaistelistes oludes.

Õuekombe preili Mirjamile

Pisikesele piigale valmis miskit eriliselt erku õues ringiroomamiseks. Hea lihtne materjal puhastada ja endal kerge ringivudijat silmas pidada :)

Lõige pärineb 2006 aasta ajakirja "Käsitöö" sügisnumbrist.
Kogu komplekt koosneb kahest osast- pealiskombe ümblesin õhukesest kileriidest ja voodriks on tepitud mahuline vatiin ning aluskombe on mummulisest fliisist ja ilma kapuutsita. Hea ja lihtne neid esemeid vastavalt ilmale kombineerida.

Muhuroosiline kleidivöö

Vajasin üheks pidulikuks päevaks oma väikese musta kleidi juurde veidikene värvi ning kuna mõte on ammu tiirelnud Muhu mustrite ümber, siis otsustasin katsetada. Asjaga oli kiire - nagu tavaliselt ikka tekivad geniaalsed mõtted just viimasel hetkel vahetult enne tähtaegu :) Päris otse kleidi rinnaesisele roosi esmakatsetusena tikkima hakata esialgu ei söendanud - ehk saab kiirustades kas kleit või tikand või siis mõlemad rikutud. Sestap sai värvilaiguks kiirelt ja kergelt eemaldatav vöö.


Praeguseks on juba päris kindel, et sellele üksikule roosilisele lisanduvad õige pea ka karikakrad, maasikad ja rukkililled... Nagu ühele korralikule Muhu tikandile kohane :)

Sulab... sulab...

Pitsist ja aukudest :(

Võtsin eile õhtul üle pika aja jälle ette oma teise, poolelioleva Haapsalu salli kudumise. Nii peenikese tööga on näppudel üle aastase vaheaja järel üpris keeruline harjuda - päris hulga aega ja mitmeid mustriridu läks pusimisega enne, kui sain uuesti järje peale ning selle õige tunde kätesse. Kuid... oh õnnetust! Valmiskootud osa (peaaegu et meeter salli!!!) imetlemiseks ja mõõtmiseks enda ette lauale laotades avastasin keset pitsimustrit suure augu!!! Kes või mis selle sinna vahepeal tekitanud oli, jäi mõistatuseks. Sirutasin ja silitasin oma kätetööd päris kaua kuni jõudsin otsusele, et õigeim oleks alustada uuesti päris algusest, sest terve osani üles harutada ja uuesti vardaid töösse saada käib mulle üle jõu ja mõistuse... Selle salli ma PEAN aga endale kindlasti saama!!!
Varrastel nüüd siis uuesti sama mustast imepeenikesest Ogre lõngast Greta Garbo kirjaga sall...

Soojas kampsunis kevadele vastu :)

Täna ennelõunal sain endalegi üllatuseks lõpuks valmis mehe kampsuni. Oli ikka üks kole kudumine küll juba sügisest saati - mitte ei tahtnud edeneda, sest muud tegemised ahvatlesid tunduvalt rohkem :)
Kampsuni tegumood napsatud 2009 aasta kevadisest "Käsitööst", kootud Novita lõngast "7 veljestä" varrastega nr 4 ja 4,5. Kasutasin selle kampsuni juures taaskord oma lemmikuks kujunenud võtet kududa kehaosa võimalikult palju ühes tükis ja varrukad kasutades ringvardaid, et vältida hilisemat stressirohket detailide kokkuõmblemist.

Valge pihik preili Mirjamile

Kuna üsna pea hakkab preili Mirjam tähistama oma esimest sünnipäeva, siis tekkis mõte piigale spetsiaalselt selleks tähtsaks päevaks teha üks väike valge kleidike. Kleidike oli plaanis esialgu küll õmmelda, aga mõte kootud kleidikesest tundus palju ahvatlevam olema. Pika mõttetöö tulemusena töö käigus moondus küll kleidike pihikuks, kuid valge ja kootud on ta siiski :) Mustri ja tegumoe, mida kohendada leidsin taaskord ajakirja "Käsitöö" 2008 aasta talvenumbrist.

Viimasel ajal on täiesti tavapäraseks kujunenud situatsioon, et vajaminevat täit materjalikogust ei ole võimalik hankida mitte ühestki poest. Ka pealinnast mitte. Seega sai seelikuosa ja kaeluse- ning käeaugukandid kootud pärlmutterläikelisest Schachenmayr nomotta Brilliant´ist(42% puuvilla, 58% viskoosi) ning pihikuosa tuhmitoonilisest Caprist (100% puuvilla). Nr. 3 varrastega kududes kulus lõnga vastavalt 4 kera ja 1 kera. Ajakirjast nähtud tegumoodi muutsin siis sellega, et jätsin kudumata varrukad ning varrukaavadesse kudusin kandi sarnaselt kaelaaugukandile. Juhul kui oleksin kleidile varrukad kudunud, oleksin need teinud tiba lühemad ning lindlasti kudunud neile alumisse serva samasugused lilled nagu seelikusabas... Omalt poolt lisasin seljaosale veel 3 nööbiga kinnise, kuna minu preili peakene õpetuse järgi kootud kaelaaugust läbi ei tahtnud kuidagimoodi mahtuda ning pidupäeval saab kleidi vöökohta ehtima valge heegeldatud lillega tumeroosa lai atlaspael.

Pihiku valmides avastasin õudusega, et Brillianti lõngakerad on olnud kõik väikese toonivahega ning seelikuosa jäi rämedalt triibuline. 5-st lõngavööst suutsin tagantjärele üles leida vaid kaks, kuid neilt numbreid uurides paistab kõik korras olevat - värvikoodid ja partii nr-d on samad. Vaatepilt oli minu jaoks aga täiesti kohutav ning pihiku võiks lugeda untsuläinuks... Viimases ahastuses viskasin pihiku pooleks päevaks valgendisse, et ehk juhtub ime... Peaaegu et juhtuski... triipe tabab nüüd vaid minu enda silm, sest tean neid sealt otsida...

Läbi lumesaju...

...paistab viimaks päike :) Ehk siis vaatepilt, mis avanes täna hilislõunal magamistoa aknast hetkel, mil katusel käis kõva lumerookimine...

Lõpuks ometi...

...tõmbasin vardad välja oma tumepunasest kamsikust, mida siin blogis vist juba mitmeid kordi maininud olen :) Selle õige idee ja inspiratsiooni leidsin viimaks Anna Verschiku toppidest ja sviitritest ajakirja "Käsitöö" 2010 aasta sügisnumbrist. Lõpuks selles mõttes, et kudunud olen seda kamsikut kokku juba kaks aastat ja see siis kolmas versioon... Kahte esimest seljas kanda ei õnnestunudki, sest läksid kohe peale valmimist uuesti üles harutamisele :)
Lõngaks juba siia kordi kirja pandud Alpaka Fashion, varras nr 3,5, lõngakulu veidi alla 500 g. Kamsik kootud alustades kaelaaugust suunaga ülevalt alla ringvarrastel ning ilma ühegi õmbluseta. Äärmiselt mõnus ja kiire kudumine ning seljas istub väga hästi! :)

Teine lugu hoopis on aga selle kamsiku pildile püüdmisega... No ei suuda sättida kaamerat sedamoodi, et lõnga toon õige oleks...